Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on jällegi midagi sellist, mis võiks laiemat lugejaskonda kõnetada: seekord siis sirgjooneline luule ebatervetest paarisuhetest. Kujutan ette, et ükskõikseks ei jäta see ühtki lugejat, ning küllap on selliseid, kes hakkavad autorit materdama - umbes nagu Carolina Pihelgase “Lõikejoone” puhul; eks mõlemad raamatud räägivad omal moel ebatervetest suhetest. Soomets teeb seda aga haralalikus laadis ja ühegi südamlikuma hetketa.
Selge, et see pole kogu maailma peegelpilt (no meil on ju laulupeod ka, eksole), aga jah, mis küll toimub kulisside taga, kus kobrutab vaimne ja füüsiline vägivald (haralalik tähendab, et tulemuseks on teadagi mis). Eks see paneb muidugi mehena mõtlema, et loodetavasti pole ma ise elu jooksul kohatud inimeste jaoks olnud täielik sitapea.
Aga jah, siin raamatus on lugejale hapnikukraanid täiesti kinni keeratud. Lood on esitatud mitmekümne naisenime alt (mõnede võõrapärasemate nimede ning nende paarirealiste luuletuste puhul ei saanudki pihta, mida õieti väljendada taheti), neist mitmel korral kordub küll üks nimi, mis ehk räägib isiklikumast kogemusest.
Raamat jaguneb õigupoolest kolmeks: sissejuhatus “Sõidab läbi Eesti” on tõepoolest sissejuhatus eesootavasse; seejärel luuletsükkel “Peast segi” oma … juhtumitega; raamatut lõpetab “Jäälind” kolme proosapalaga, mis on vast nagu eeltoodud luuletuste proosalisem lahtikirjutamine.
Matilda
karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi
jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud
muutunud tolmuks põrandal
isegi siis ta ikka veel loodab
et on nähtav
et on vajalik
(lk 10)
Lydia-Anett
Viimaks ma lendan, jalutu,
murtud jalgu pole kellelegi vaja!
Viimaks olen modell kõiksuse
konkursil, õlavartel sinikateta nahk,
siseelundid ei ole lahti pekstud,
hingki on terve ja hõiskab. Milline
võrratu universum! Kihutan eemale,
eemale, ära! Kuidas oleksin sinuta
jõudnud nii kaugele, nii kiiresti!
(lk 22)
Heli
B-vitamiini puudus tegi mind depressiivseks,
pidasin plaani ennast kõigi karistamiseks ära tappa.
12-aastasena viiulitunnist tulles
tõmmati mind autosse.
ise ma polekski osanud end nii hästi ära lõpetada.
paras teile.
(lk 31)
Aili
hooldaja teeb minuga kord nädalas rõvedusi
lubas ära tappa kui kellelegi räägi
ta lapseke ei tea kui väga igatsen surra
mitte nii nagu lapsena
kus isa ähvardus tõepoolest mõjus
kui ta lubas ema ära tappa kui räägin
oi lapseke mida rõvedamat saad sa mulle ikka teha
mulle kelle nimi on teadusajakirjade kaantel
kelle artiklitele pidevalt viidatakse
sina oma vaevalise põhiharidusega pole minust kuulnudki
ja nii ka mina
ei tea sinust
nüüd
enam
mitte midagi
(lk 41)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar