“Kui peaminister ütles, et tal on aeg minna, küsis Stalin:
“Miks me ei võiks peatuda minu Kremli korteris üheks joogiks?”
“Sellistest ettepanekutest ei keeldu ma kunagi,” vastas Briti liider.” (lk 174-175)
Inglise, Ameerika ja Vene liidreid Teise maailmasõja ajal võiks selle raamatu järgi iseloomustada kui “haiguste ravi, kontrollitud” - kõik kolm tippliidrit olid kui mingid meditsiinilised isendid, kannatades kõiksugu erinevate vaevuste käes (ja ega kaaskondki just raudse tervisega hiilanud). Populaarteaduslikule ajalooraamatule omaselt saab siit lugeda igasugu klatši ja teemasse mittepuutuvaid naisseiklustest. Et autor on inglane (kui ma ei eksi?), siis enam tähelepanu brittide tegudel, ja noh, eks Churchill oligi isiksusena huvitavam kui Roosvelt või Stalin (no teadagi inglise huumor jne). Poliitikute tsitaadid kui küüniline huumorimaailm, nii mitmelgi korral kutsuvad esile mõnusa itsituse.
Mingis mõttes järjekordne raamat illustreerimaks poliitika ja poliitikute räpasust (see võib muidugi olla esil seoses raamatu kollasusega?). Balti riigid olid ikka sellised etturid, et endalgi hakkab häbi. Mis värk Stalinil nende hundikritseldustega oli? Kas neist piltidest on mõni säilunud ja on sel juhul võimalik neid kuskil näha? Raamat lõppeb igati melanhoolselt, kõik peale Stalini said kõrvale heidetud (samas – värsked ja tegusamad asusid asemele).
Pisut ootamatu, et sellisel tellisel puudub igasugune pildimaterjal (v.a. esi- ja tagakaanel), nagu õrritades kirjeldab Fenby erinevaid fotosessioone. Toimetamata näpukad tekstis tekitavad aegajalt kahemõttelisusi.
“Churchill ütles, et kogu poliitikamaailm on nüüd värvitoonide küsimus ja et tema riigil, võib öelda, on nüüd üsna roosa ilme. “Märk heast tervisest,” märkis Stalin.” (lk 280)
kes-kus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar