“Meie elemendid Tasandis – elemendid, kelle eesmärgiks pole mitte ainult inimsoo säilitamine, vaid ka teie liigiga mingis liidus püsimine – hävitasid John Keatsi kübriidi ühe koopia, kuid selle asemele loodi teine, kellel õnnestus oma põhiülesanne täita.
Ja selleks ülesandeks oli – teha sugu ühe kindla naisterahvaga ja luua “messias”, kes oleks seotud nii Tasandi kui inimkonnaga.” (lk 274)
Selles suhtes “halb” raamat, et tahad muudkui teada, mis edasi juhtub ja seetõttu muudkui kappad kiirkorras edasi (ja avastad, et jätsid miskit tähelepanuta). Neljas raamat on ka seepärast “tänamatu”, et sealsed ajasegadused puutuvad kokku esimese ja teise raamatuga – et kes kus mida ikkagi tegi. Ja mis paganama ajas see toimus.
Hyperioni seeria käib lainetena – kui esimene ja kolmas raamat on nagu indiviidikesksemad lood (no enamvähem), siis teine ja neljas osa on üüratud impeeriumite lood (vastavalt siis Hegemooni ja Pax; muidugi jätkuvad omad väiksed ajalood).
Alates käesoleva raamatu II osast muutub raamatusarja senine peatükindus (“Hyperion” tegelt... oli ka vist traditsioonilisem) – selmet iga intrigeeriva peatükilõpuga hüpata järgmisse peatükki hoopis teise intriigikeskkonda, liigub nüüd “Endymioni tõus” sirgjooneliselt edasi, Pax kaob tausta, ikka Raul ja Aenea siin ja seal.
“Silla teises otsas kaljuastangul seisab miski, mida varjavad tihedad pilved. Nemes lülitub termonägemisele ja naeratab, kui näeb, et see pikk kogu ei kiirga vähimatki soojust. Ta sondeerib seda oma otsmikku installeeritud radariga ja uurib kujutist: kolme meetri kõrgune, ogad, neli ülemõõdulist lõikursõrmedega kätt, absoluutselt radarpeegelduv kilpsoomus, vahedad terad rinnal ja laubal, hingamine puudub, õlgadest ja otsmikukidadest kerkimas lõikurtraat.” (lk 474)
Raul on ehk humoorikam kui eelmises raamatus, päris lõbusad on ta hinges pulbitsevad armukadedushood. Siin esindatud ka kosmoseerootika, Raul ja Aenea avastavad kaalutuse lihaliku poole.
Eelmise raamatu puhul sai mainitud rohelist ulmet, mis siiski järele mõeldes paneb pisut kukalt kratsima – et need Heidikud tahavad teha omamoodi nõukogudelikku jõgede ümberpööramist ning panna kõrbed (või siis gaasihiiud siinses kontekstis) haljendama – et kas nende ideaalid pole samuti... tasakaalu rikkumine, mitmekesisuse hävitamine?
“Muiri Vennaskond ja meie, Heidikute, lõdvalt seotud konföderatsioonid ei taha midagi vähemat, kui et kõigi planeetide pind, mered ja atmosfäär kõigi tähtede ümber elust rohetama lööks. Enamgi veel, me töötame selle nimel, et galaktika muutuks roheliseks... et selle köitraod... elu superstringid... ulatuksid naabergalaktikateni.” (lk 567)
Omamoodi naljakas, kuidas Simmons võimendab 20. sajandi konflikte edasi tulevastes kosmosetsivilisatsioonides – et palestiinlased ja neomarksistid ja kes kõik veel püsivad oma ideoloogiatega elus nii 11-12 sajandit hiljem ja igasugu kosmosekolgastes. Budistlikud lendurid (nt lk 300) sarnanevad üsna Windhaveni ametivendadega. Paavsti teotus toimub nii sobilikult lk 666. Braavo.
“ “Nii et puistan su tuha laiali?” sosistasin ma lõpuks.
“Jah,” sosistas Aenea peaaegu juba läbi une.
“Mu kallis armas tirts,” ütlesin ma, “sa oled üks morbiidne litsike.”
“Jah,” pomises mu Aenea. “Aga ma olen sinu morbiidne litsike.”” (lk 647)
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar