Pole Georges Simenon’d just palju lugenud ning seega olin veidi üllatunud komistades „Mirabilia” sarjas võrdlemisi mittepõneviku otsa. Eriti veel, kui käesolevas raamatus on kaks romaani, millest esimene Maigret’ lugu. Siinkohal, kui juba Mirabiliat mainitud sai, siis miks see sari tundub nii... kergemeelne? Sest ta ei ole seda vähemalt poolenisti, kuid ometi on sellega esimesena seostuv mõte, et kerge kirjandus. Kas peamiselt ulme- ja krimikirjandusele orienteeritus tekitab niisugust eelarvamust? Aga õigus jah, need kaks ei ole ju päris kirjandused (koos lastekirjandusega).
Nii palju kui minu kogemus näitab, kujutab Simenon võrdlemisi lohutut inimolemist. Inimesed liiguvad, tegutsevad, täidavad kohust ja olelevad puhkehetkedel, aga alati nagu mingi sünguse loori sees. Kerget ja puhast rõõmu ei ole ma kordagi kohanud (aga ma olen ka lugenud tema loomingust vaid 6 erinevat lugu!). Inimesi paneb liikuma kohusetunne, mitte nauding või tegemise rõõm. Nad elavad, sest peavad, sest nii on õige ja paratamatu, nad käituvad vastavalt oma loomusele ning sellele vastu ei saa, ei püüeldagi. Sellest tulenevalt suhtub ka autor oma tegelaskujudesse lugupidamise ning austusega ega mõista kedagi hukka. Autor oleks justkui puhas kõrvaltvaataja, faktide nentija ning kirjapanija. Ei ole hinnangut ning vähe on arutlemist. Kibestumuse maik on kõikjal juures, mis omakorda võibki tuleneda emotsioonitust kirjastiilist. Ja samas teeb Simenon jutustustes tohutult mõnusaid tähelepanekuid. Näiteks kirjeldades rikast ärimeest: „Taskust rahakotti võttes tegi ta liigutuse, mida Maigret oli sageli näinud temataolistel ärimeestel, kes börsi ümbruses aperatiivi joovad, jäljendamatu liigutuse: rinda kummi ajades ja lõuga rinnale surudes kallutas ta end taha ning avas siis rahuloleva hoolimatusega selle pühaduse – paberrahadest pungil nahktasku.” (lk 17, „Saint-Pholieni kiriku poodu”)
Selguse huvides täpsustan veel: käesolevas köites on kaks romaani: „Saint-Pholieni kiriku poodu ” (1931) ja „Leskemand Couderc" (1941). Miks nad kokku pandud on, ja miks teine neist Mirabilias on, seda ma ei tea. Esimene on Maigret’ lugu, teine aga pole krimi ega ulme, vaid täiesti „päris” romaan. Arvestades autori tohutut kirjanduslikku produktiivsust (ühe eluga üle 200 romaani!), võiks muidugi kahelda tulemi kvaliteedis, kuid ilmselt ei pea Simenon' taset kommenteerima. Käesolev on võrdlemisi arvestatav, mõnus teos. Sotsiaalsed probleemid, veel rohkem aga inimsuhete probleemid, erinevate taustatega inimeste kokkupõrked ja siis teema, mida on kõige lihtsam nimetada armastuslooks, kuigi minu meelest seguneb see liiga palju eelnimetatuga (kokkupõrked!) selleks, et öelda lihtsalt „armastuslugu”. Aga lihtsalt ütlemine ju tähendakski, et tegu on pealiskaudsusega.
Põgus ümberjutustus: üks mees nimega Jean vabaneb vanglast, kus oli istunud mõrva eest. Juhtub elama lesknaise Teti juurde, kus on midagi sulase ja armukese vahepealset; nagu ikka suhetega, ühesõnalist definitsiooni pole. Elab seal kokku nädalat kaks. Selle sees juhtub asju. Lapsega naabrineiu Félicie tekitab mehes huvi. Ta vaatab naist kaugelt ja hiljem (nojah, ütleme lauseehituse ilu tõttu, et) lähedalt. Tetil löödi teise nädala algul naabrite juures pea lõhki ja vedeleb voodis, pea paistes (Simenon kirjeldab muidugi selgelt: „ta oli enam kui kohkunud nähes Teti moondunud nägu, naise silmad olid peaaegu kinni paistetanud, suu kõverasse kiskunud. Ta pea näis kaks korda suurem ja peeglisse vaadates sosistas ta õudusega:
„Mul kogub vesi pähe...”” (lk 174-175)). Ja hüüab järjepidevalt Jeani järele „Jean... Jean... kus sa oled?” (päris mitmel leheküljel).
Ja sel ajal, kui Teti oli voodis, hiilis ja püüdis Jean majatoimetuste vahepeale vaikset ja mitte eriti arukat naabrineiut, kelle vastu kadus iha juba teisel korral (no muidugi, kui „Félicie oli lõtv, nagu teadvusetu” ja ta „sai teda vaevalt puudutada, kui Félicie ta käte vahele vajus, niiske suu surutud vastu ta suud.” (lk 208) Jutustuse vahepeal selgub, et Jeanil on rikas isa. Kogu see aeg, kaks nädalat kummitas Jeani teadmine, et vangistuse asemel oleks ta tookord pidanud surma mõistetama, et ta oli seda väärt, seaduse, aga ilmselt ka tema enda moraali järgi. Igal surmamõistetul raiutakse pea maha kummitas, Sunnitööle mõistetuid kasutatakse..., Inimese tapmine, samuti löögid ja kehavigastused.... ketras peas edasi-tagasi, kadus ja naasis uuesti. Ja viimane asi, mida lugejad näevad, on järjekordne mõrv.
Ilmselgelt on ümberjutustus liiga pikale veninud, aga loodan, et mu edasised järeldused (mhmh, kirjanduskonspekti tasemel) on selle võrra selgemad. Jean, kuigi võis olla intelligentne, vaimselt võimekas ja andekas, aga võis ka mitte olla, oli kokkuvõttes eikeegi. Juhuslik, eneseteostuseta, isegi eneseteadvustamiseta, kuna selleks polnud võimalust olnud algusest peale, kui algkooli õpetaja oli öelnud oma arvamuse „”Ma arvan, et teid on vist tarbetu küsida?... Härra Passerat-Monnoyeuri poeg on liiga rikas, et ta tarvitseks ülalpidamist teenida ja talle pole tarkust tarvis...”” (lk 156). Ja arvamus osutus tõeks, mitte sellepärast, et õpetaja oleks arvanud õigesti, vaid tema arvamus peegeldus tagasi, muutudes tõeks, sest järgnevatel aastatel Jean „ei õppinud. Ta teadis, et see on edaspidi tarbetu. /.../ Ta oli käega löönud katsetele üldse midagi teha. /.../ Mõnikord tundis ta ängistust: mis saab, kui?... Mitte midagi! Temast ei saa mitte midagi. Ta oli käega löönud. Oli liiga hilja.” (lk 157) Teoses kajastatud kahe nädala jooksul Jean jõudis juhuslikult kuhugi, mingisse maailma, kus oli võimalus suheteks ja keegi olemiseks, ning selles pisikeses, vaeses, teokarbisuuruses maailmas püüdis paigutuda, leida kõiki vajalikke inimolemise tahke, armastus ja kodu ja pere ja tööd ja toimetused, ja muidugi pettus. See oli poolik, piiratud, pärsitud ja näiline, ettekujutatud. Tema kirg esimese ettejuhtuva neiu vastu (nimetatud „armastuseks”) kadus asendudes tühjusega; oluliseks muutuma pidav vanem naine Teti ärritas, ja see ei klappinud ettekujutusega inimlikust hoolivusest.
Jäi mulje kui oleks peategelane juhtunud järjest ja järjest, algkoolist peale valesse seltskonda, olematu ensehinnangu ja –teadvusega lihtsalt kandunud juhuseid mööda, arvestamata valikuvõimalustega, vajanud olukordadest, veel rohkem aga inimestelt enamat, kuid taipamatu seda nõudma. Sest ta ju teadis, et temast ongi saanud eikeegi. Ja ei saa ju leida turvatunnet, lugupidamist, väärikust ja kõike muud inimesena äraolemiseks vajalikku igasuguseid nõudmisi esitamata.
*
Teosest on ka film tehtud.
Äkki peaksid lugema ta "Kiri emale"
VastaKustutahttp://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?3935
(mitte et ise sellest miskit teaks).
miks just seda? aga muidugi võiks. sa ka.
VastaKustutategelikult olen üllatunud, kui hea kirjanik ta oli. ilmselgelt on mul eelarvamused krimikirjanduse autorite kohta.
ükskord puutusin kokku ühe prantslasest Simenonikummardajaga, ta nagu vihjas midagi, et lapsepõlv ja nii ja naa. või mäletan valesti, mis täiesti võimalik.
VastaKustutatihti on lapsepõlveteemad need kõige ängistavamad. misjuhul ka kõige tõelisemad, ja raske on lugeda.
VastaKustuta