Romaan võinuks alata hoopis 3. peatüki avalausega: “Ploomikastmes pehmeksmooritud sealihatükk sulas suus sõna kõige otsesemas mõttes.” (lk 24) – sest avalause võiks olla, teadagi, lööv (no võrdluseks näiteks Tänavi litakas lugeja näkku). Raud on väljenduselt igati kirjanduslikum kui nt Sanglepp või Tapver, mürki ja tatti pritsib ühiskonna labasuste kohta päris agaralt. Päris hea ja ülbe viis, kuidas autor minajutustajat ära kasutab, selline libeda kala värk (hea õppetund neile, kes kipuvad minategelast ja autorit samastama). Omaette küsimus on, et miks nii palju päevakajalistele sündmustele ja meedia ühepäevaliblikatele viidatakse, see teeb raamatu mõneti hooajakaubaks, kes pagan neid mullikesi mõne aja pärast mäletab, liialt krüptiliseks jääb. Miks peavad mitteparempoolsed terroristid või teisitimõtlejad just ilmtingimata amoraalsed värdjad olema? Viimasel ajal olen ikka mõelnud, et eesti McVeigh on pigem kristlaste perest sirgumas, vahel valdab õud kristlaste ja marurahvuslaste blogide postistuste pealkirju lugedes (eks paratamatult anna seegi raamat kõiksugu armsatele vandenõuteooriatele ainest).
“Ma kuulasin nende vestlust ja armastasin oma riiki järjest enam. Mulle meeldisid vandenõuteooriad. Ma uskusin mõtet valitsusest, mis oma räpaseid asju ajades võimalikult banaalselt ning läbinähtavalt manööverdas. Jälgi just nimme niimoodi segas, nagu vandenõuteoreetikud valitsust seda tegevat uskusid. Sest kui keegi pärast asjale jälile sai, oli teda lihtne hulluks tembeldada. Aga et tegelikkus Nõmme raadio paranoilistest reportaažidest veel labasem oli, ei suutnuks isegi Jüri Lina uskuda. Anu Saagim saab kapo käest rahva tähelepanu hajutamise eest palka? Geniaalne!” (lk 171)
Täiesti tähtsusetu, aga pikka aega arvasin, et Röövel Ööbik (lk 30) on huvitav bänd, aga enam ei jaksa, tegelikult on neil vaid üks hea plaat - “Psychikosmos”.
Millegipärast jäi koheselt ja stabiilselt hamba vahele komissar Kaselaane vanus: kuidas saab kapos kiirelt karjääri tegev noormees olla vaid 23-aastane (lk 66) – enne jõudnud veel ülikooli cum laude lõpetada (4 aastat? Nüüdisajal ikka 5 aastat), ja seejärel Ameerikas täiendõppel olla ning siis veel pidanud kuidagi kapos kiiret karjääri tegema? Nii peaks Kaselaan nt keskkooli lõpetama pigem 15-16-aastasena (või veelgi nooremana). (Ühes kohas (lk 168) veel viide, et noormees olnuks 1994. a. alles esimeses klassis.) Ok, tegemist muidugi ilukirjandusliku vabadusega.
Vahel tekkis tunne, et tekst võiks vähe kompaktsem olla. Suht mõttetu pisarakiskuja on Kaisa-Joosepi liin, tore on, invaliid ja nunnu tütar. Ja mustlased, avapeatüki järgi oodanuks nagu vähe mõttekamat rolli, aga on selline külgepoogitud kaunistus. Ja Gunnar-Birgitta on pisut “vägivald vägivalla pärast” asjandus, hea küll, Birgitta-värk andis kuhjaga amoraalsust ja uue mõõtme hilisemale vallavanem Madissoni karjäärile, aga ikkagi kuidagi ülepaisutatud. Ja Hirmus Ants, milleks seda veel sousti lisada, ajalooline taust muutub nii vähemalt minu jaoks tiba totraks. Liiga palju.
Hea küll, lõpetuseks igati positiivne meeleolu. Tore, et autor pakub romaanis juhtuvaga lahtiseid otsi ja ümbermängimisvõimalusi (nt lk 151 oli selline ohhoo-efekt). Ja hea, et raamat pani mõtlema, eelnevalt oli suht vähesed ootused. Ja kel meeldib ilkuda avaliku elu tegelaste üle, siis noh, siit saab sellist anekdootlikku materjali. Maavillane Glamorama.
““Mul on palju lihtsam lahendus,” ei lasknud võmm end Kaselaane irooniast segada. “Teeme surnukehast foto ja saadame selle MMS-iga kõikide Eesti mobiilsideoperaatorite kõikidele klientidele.” Sisekaitseakadeema värske vilistlane oli asjad läbi mõelnud. Kui moodne tehnoloogia võimaldas üheainsa näpuliigutusega miljoni inimese taskusse üks ning seesama pilt toimetada, siis ehk oli ka politseil tagumine aeg kahekümne esimest sajandit tervitada.
“Mis me juurde kirjutame? Head vabariigi aastapäeva soovib Eesti Politsei? Noor sõber, te olete tõeline romantik.” Kaselaan polnud nüüd juba tumelillaks kiskunud korravalvurist kuigi palju vanem. Ent see ei takistanud teda kogemusteta tainapäid noorteks sõpradeks nimetamast.” (lk 213-214)
sehkendamine
rada7
ekspress
õhtuleht
südamelähedaselt
päevaleht
ekspress
mmx
arvustus.com
elamuslood
maaleht
iseseisvuspartei
obesega riiga
raamatuklubi
loen ja kirjutan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar