Tekst pole niivõrd ropp (nagu esikaanel vihjatakse), kui vaid pigem labane, lihtilukirjanduslik (vahel on tunne nagu tekst oleks kerges joobes kirjutatud). Tagakaan lubab huumorikat lugu, aga noh, huumor on üsna äbarik ja ühetaoline, põhiaur ikka klatšilikul krimilool; justkui suuliselt jutustatud, mitte kirjalikult jutustatud – kindlasti autor “müüks” oma teksti paremini lavakoomikuna vms. Balti jaama külastus ja sealsed kriminaalid (lk 66-78) on vast raamatu parim osa, suisa kirjanduslik, tekitas usku, et kokkuvõtmise korral võib autor huvitavalt keskkonda esitada. Aga muu, jah, selline üheksakümnendate-nullindate kokkusegatud hämaram elu, allmaailm ja altkäemaksud ja sünged politseinikud. Raamat lõppeb nii, et iseenesest võiks kõne alla tulla järje kirjutamine, cop killa vol2.
“Ma tundsin, et keegi oli mu selja taha ilmunud. Just hetkel, kui ma kõne lõpetasin. Mees võib voodis naisele mõne võõra lipaka või oma eksi nime kogemata kõrva sosistada, aga parfüümis ta ei ei eksi. Vähemalt mitte see mees. Catrini silmad olid vapustavad – laiali voolanud meik nende ümber tegi need veelgi pandamaks. Pandavamaks, tahtsin öelda.” (lk 94-95)
Teksti võinuks ehk keeleliselt toimetada – mitte et häiriks kõnekeelne väljendumine (eesti meestekas ju), aga aegajalt tehakse lapsikuid õigekirjavigu - “atendaat” (lk 20 jm), “backround” (lk 35 jm), “vitumaija” (lk 79). Lihtsalt et jääks autorist viisakam mulje.
ekspress
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar