21 september, 2010

Herta Müller – Südameloom (2010)

“Kirjutamisel kuupäeva mitte unustada ja juuksekarv kirja sisse panna, ütles Edgar. Kui kirjas enam juuksekarva ei ole, siis on teada, et kiri on vahepeal lahti tehtud.
Üksikud juuksekarvad, mõtlesin endamisi, sõidavad rongides mööda meie maad. Edgari tume juuksekarv, minu hele. Kurti ja Georgi punased juuksekarvad. Mõlemat nimetasid üliõpilased kuldpoisteks. Üks lause küünekääridest, mis tähendab ülekuulamist, ütles Kurt, läbiotsimise kohta lause kingadest, varjamise kohta tuleb öelda, et olen külmetanud. Pöördumisel tuleb alati panna hüüumärk, surmaohu olemasolu korral ainult koma.” (lk 61-62)

Depressiivne raamat, päikesevalgusest ja linnulaulust siin just rõõmu ei tunta, armastuse asemel kepitakse mingis võpsikus ning ikka vedeleb kuskil lõpnud rott või pooleldi afektiseisundis inimesed teevad asju, mida korralikud läänemaailma inimesed muidu ei tee – ühesõnaga, lämmatav. Raske. Maadligi litsuv. Lohutu. Rõõmutu. Diktatuur ja kohanejad. Stiililt ehk õige väheke McCarthyt meenutav. Kõlab klišeelikult, aga pooleldi krüptiline ja poeetiline proosa, käib selline mahasurutud pinges tekst, kus võib esineda korraga täiesti müstilisi lauseid, mis nagu viitaksid millele – aga millele? (Vaene tõlkija.) Pole just raamat, mida lihva-lohva muude argitoimingute kõrval lugeda (aga kirjanduserüvetajana sai siiski nii tehtud). Mülleri stiilinäiteks võiks pea igat lauset tsiteerida, seepärast ei osanud muud valida kui argiselt arusaadavamaid lõike. Õudustäratav on see, et teoses nii mõndagi autobiograafilist. Igal juhul, vinge, et selline kirjanduse stiilinäide on maakeelde tõlgitud.

“Kurt näitas fotosid tapamajast. Ühel fotol oli konks, mille küljes rippusid kuivama pandud lehmasabad. Seal on kõvad, millest saavad kodus pudeliharjad, siin pehmed, millega lapsed mängivad, ütles Kurt. Teisel pildil lamas vasikas. Selle peal istusid kolm meest. Üks eespool kaela juures. Tal oli kummipõll ees ja nuga käes. Tema taga seisis üks mees, tugev haamer käes. Teised mehed kükitasid sealsamas poolringis. Nendel olid kohvitassid käes. Järgmisel pildil hoidsid istuvad mehed vasikat kõrvadest ja jalgadest kinni. Sellest järgmisel lõikas nuga kõri läbi, mehed hoidsid tasse verejoa all. Järgmisel pildil nad jõid. Siis lamas vasikas üksi tehasehallis. Tassid olid tema taga aknalaual.” (lk 115) – mõni ime siis, et draculalood Rumeeniast pärinevad.

Raamatu sisuks siis, kuidas peategelannal ja ta kolmel meessõbral ei meeldi elada Ceaucescu-Rumeenias ja kuidas neid sellepärast taga kiusama hakatakse ning Securitate neid murda püüab. Nagu ikka, on hall mass üsna oinas. Õnnelikuks ei saa keegi, kui, siis taevariigis.

toomasvint
õhtuleht
päevaleht

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar