Cormac McCarthy – Kõik need ilusad hobused (2000)

“Kuid kahes asjas olid nad täiesti ühel nõul ja neist ei kõnelnud nad kunagi, nimelt et Jumal on loonud hobused maale kariloomi talitsema ja et kariloomad on mehe jaoks ainus sünnis vara.” (lk 121) – aamen.

Ubadest ja tortiljadest lugemine tekitab pideva näljatunde, või õigemini mõjub isuäratavalt. Peaks kuskil tex-mex roogi manustama.

“Ta peatus linna servas tienda'l ja ostis mõned tortiljad ja mõned purgid ube ja salsa't ja pisut juustu, rullis selle kõik oma teki sisse ja sidus tekirulli uuesti sadula taha, täitis siis uuesti lähkri, ronis sadulasse ja pööras hobuse põhja suunas. Vihm oli kogu ümbritseva maa küpseks teinud ja teeäärne rohi säras ja haljendas vooluvetest ja avamaal õitsesid lilled. Tol ööl magas ta kõikidest linnadest eemal väljal. Ta ei teinud lõket. Ta lebas ja kuulas, kuidas hobune oma kütke juures hammastega rohtu pügab, ning kuulas tühjuses puhuvat tuult ja vaatas, kuidas tähed ületavad taevavõlvi ja hääbuvad maailma serval pimedusse, ja seal nii lamades tundis ta südames ahistust, nagu oleks seda tangidega pitsitatud. Ta kujutles maailma piina mingi vormitu parasiitolendina, mis otsib inimhingede soojust, et seal haududa, ja ta teadis, mis inimesi selle külaskäikudele vastuvõtlikuks teeb. Ta polnud aga teadnud seda, et tol olevusel puudub mõistus ja seega on ta võimetu teadma inimhingede piire ja John Grady kartis, et võib-olla neid piire polegi.” (lk 244)

Tõeline iluproosa, tekst uuristab end hinge, vaoshoitud ja tugevad hingekraapimised. Ja mõelda vaid, jutt on kauboidest.

“Unes kuulis ta kaljude vahel sammuvaid hobuseid ja kuulis neid hämaras madalatest tiikidest joomas, kaljud iidsete varemekividena siledad ja sirgjoonelised ja vesi nende suudelt tilkumas ja helisemas nagu kaevu tilkuv vesi ja ta nägi unes hobuseid ja tema unenäos liikusid hobused viltuste kivide vahel hobustena, kes on sattunud mingile muinasasulale, mingi maailmakorra luhtunud jäänustele, ja kui kividele oligi midagi kirjutatud, olid ilmad selle ära kulutanud, ja hobused olid ettevaatlikud ja liikusid väga valvsalt, veres tallel mälestus sellest paigast ja teistest paikadest, kus oli hobuseid olnud ja kuhu nad uuesti olid ilmumas. Lõpuks nägi ta unes, et rahu ja kord hobuse südames on kestvam, sest see on kirjutatud paika, kust vihm ei saa seda kustutada.” (lk 266)

Millegipärast arvasin tänase päevani, et see raamat on Redfordi filmi “Hobulausuja” aluseks, ja lugedes ikka vaikselt imestasin, et miks hägused teadmised sellest filmist üldse ei lähe kokku siit raamatust loetuga.

“Rohi ja veri. Veri ja kivi. Kivi ja tumedad medaljonid, mida esimesed lapikud vihmapiisad olid neile tekitanud. Ta mäletas Alejandrat ja kurbust, mida ta oli esmakordselt tema õlgade nõos näinud ja mida ta oli uskunud mõistvat ja millest ta ei teadnud midagi, ja tundis sellist üksildust, nagu ta polnud tundnud lapsepõlvest saadik, ja ta tundis, et on maailmas täiesti võõras, kuigi ta armastas seda endiselt. Ta mõtles, et maailma ilusse on peidetud saladus. Ta mõtles, et maailma süda lööb mingi hirmsa hinna eest ja maailma valu ja ilu liiguvad erisuunalises erapooletus seoses ja et selles ennatus puudulikkuses võib lugematute hulkade veri lõpuks koonduda nägemuseks ühestainsast lillest.” (lk 268)

orkaani südames on vaikus
päevaleht