Siim Nurklik – Kas ma olen nüüd elus (2010)

Raamat siis noortele vanuses 16-25, siirasirooniline maailmavalu kerge sotsiaalkriitilisusega. Omamoodi segu Kausist ja Moorist ja Pärnitsast, kenasti kirjanduslik tekst ja netilt raamatuks vormistatud. Tore, et on palju dialooge, proosalisem pool (monoloogid?) on vähe ebalevamad ja justkui isiklikumad. Tekstidest kerkivad enam esile lk 56-57 ja 70-71, mis on head, löövad ja tänapäevased ning annavad usku, et autor võib öelda midagi. Ja muidugi tekstivoog lk 112-121, mis on üldse parim Nurklik võimalikest ja tekitas soovi võimaluse korral rohkemgi lugeda; vahel on tunne, et tahaks tavapärasema osa välja väänata ja nii tahukama tekstikogumi koostada (aga – raamatu koostamine peab igal juhul olema ainuüksi autori enda teha). Mitte et ülejäänud tekstid allapoole arvestust oleks – lihtsalt, noh, teadatuntud variatsioonid teemal mina ja maailm, mida justkui mõnelgi puhul varem kogetud. Võibolla samas selline raamatu ülesehitus ongi lugejale mugavam – nii tõusevad paremad loomepalangud teravamalt esile. Ent eks igaüks leiab ise omale vajaliku tera, mis ühte kotib, ei koti teist. Vahel.

(Et raamatut sai enamasti öösel loetud kui mõtlemine tavapärasest veelgi infantiilsem, siis sai kirjutatud väike arutelu sellest, milliseid radikaalseid tekste sooviks värsketelt autoritelt lugeda jne, aga nüüd ei viitsi enam neid mõttekesi loetavaks teha.) (No ühesõnaga, pole vaja olla kirjanduslik ja kultuurne, rohkem vabadust.)

Ja kui nüüd ikkagi lõpuni aus olla, siis mulle meeldib Nurkliku nooruslik hoolivus ja mõtlemine ja tahe ja argielu lahtilammutused, aga samas... mis autor edasi teeb? Nivelleerumine tavapäraseks kultuuritöötajaks või mittemidagiütlevaks küünikuks või mis iganes rutiinseks tegelinskiks kümnete omasugustega täidetud konnatiigis? Lihtsalt järjekordne värske sähvatus ja sellele järgnev midagi veel? Aga see ei käi üleüldse käesoleva raamatu kohta, mis on väärt lugemist. (Lõpuks tuli viidete otsimisel välja, et tegemist näidendiga – mis ka igati proosana loetav.)

“Kuidas sa saad irooniaga elada, küsivad nad. Aga kuidas te saate irooniata elada?

Mis maailm see on, kus asjad on kas õiged või valed, reaalsed või ebareaalsed, sobilikud või sobimatud? Selles maailmas, kus mina üles kasvasin, on need piirid palju ähmasemad. Lahtrite ja tabelite asemel on mängud ja tasandid ja spektrid ja kollaažid.

Asi pole tõest mitte hoolimises, vaid mõistmises, et tõde on palju kirevam, mitmekihilisem ja loomingulisem. Ja et selle tabamiseks on vaja irooniat, ja on vaja sarkasmi, ja on vaja pseudot ja absurdi ja sürri ja campi ja metat ja hüperbooli ja klišeesid ja ebakorrektsusi ja provokatsioone ja eksperimente.

Sest milleks piirata end ainult ühe, ja seejuures kõige kulunuma väljendus-, tõlgendus- ja suhestumisviisiga?

Just sund valida üks või teine pool, olla see, arvata seda ja käituda selliselt, hoopis see on tõest mitte hoolimine, tõe alahindamine. Ja kui selle vastand on sisutus ja segadus, siis olgu, siis mina valin sisutuse ja segaduse.

Valige teie ka.” (lk 130-131)

kronotoop
ekspress
mmx
lahtised allikad
looming