Iga peatüki algul on tsitaadid eri bändide lüürikast, igati sügavad ja väljendusrikkad jms; ausalt öeldes ise ei suuda huvituda nende bändide muusikast (hea küll, tõele au andes on tsiteeritud ka paar poolkuulatavat klassikut), on selline mingi noortele suunatud kommerts (piinlik oleks siin mainida lk 101 figureerivat bändikest). Tõsise audiokurjuse nautimiseks tuleb ikka klassikute poole pöörduda, mitte jahmerdada ansamblikestega keda kümne aasta pärast oleks piinlik meenutada.Peale nii sügavamõttelist sissejuhatust oleks patt sügavamõtteliselt jätkata. Järgnevalt siis kronoloogilised lugemisreaktsioonid, mis ilmnesid teksti läbides (praegu on hommik ja ei jaksa sidusalt märkmeid kokku mähkida).
Jälle mingi koolilaste elu, aga hea küll, häguselt kuulnud, et oi mis tekst. (Täiesti esimeste lehekülgede reaktsioon, nägin varem pealkirju Sirbis ja Päevalehes.)
Autor on üks kahest satanistide raamatu tõlkijast. (No see selgus üllatuslikult kaanepilti otsides.)
Tiinekaangst. Hüüdlausete/loosungikirjandus, selles mõttes aus tekst, et üldiselt niisuguseid mõtteid-tundmusi toorelt raamatuks ei trükita. (Mis tuletab praegu meelde, et raamatu algus on sõnamängulisem kui järgnev tekst.)
Huvitav väljend “raketikirurg” (lk 35) – ehk siis pärineb väljendist “rocket scientist”, kuid millegipärast pööratud veidramaks, ja no miks mitte.
Uus Kõnts (lk 30-36 jm) on iseenesest päris tabav kanal2eestlaste kirjeldus. (Või ka sina ja mina ja teised meie tuttavad. Sõltuvalt vaatenurgast.)
Tõesti noortekirjandus, hämmastun siiski leht-lehelt edasi jõudes, noortele võiks see olla mingi ohhoo-efekt, aga nati vanemana ei pane suurt kulmu kergitama. Sest, noh, üllatus-üllatus, elu koosnebki igasugu jamadest. (Kui toredalt üleolev mõtlemine!)
Huvitavaks vastasäärmuseks võiks olla Seppardi raamat oma helgusega.
Tagakaane reklaamtekstiks sobinuks ehk rohkem see surnuaia pilastamine (lk 59-61), mitte mingi süütu kapsaste rapsimine. (Samas see kapsatöö on pigem omasem Andersile kui surnuaia rüvetamine, mis reklaami mõttes oleks filmitreilerlikult petlik. No igal juhul, looduse lõhkumine pole niiehknaa ilus tegevus.)
Avalik söömine (lk 81) pole tõesti esteetiline vaatepilt.
Kui Mishima puhul võis rääkida nö koolitulistaja vormumisloost, siis selle raamatu puhul on lihtsalt tiinekaangst ja oi kui põhimõtteline maailmaavastamine. (Ehk siis liialt äratuntav maailm.)
Tunnustamisväärt on jaks seda kõike kokku kirjutada.
Ühe lõigu puhul (lk 107-110) tekkis hetkeks lootus, et nüüd võiks toimuda mingi intensiivistumine või lagunemine või hallutsinatsioonidesse-assotsiatsioonidesse keeramine, aga ei, jäi samasugune ühtlane kirjutamine, uh, kahju – selles suhtes on kahju, et Pärnits jääb pea alati korrektväljendujaks või lugejasõbralikuks, ei toimu keele abil piiride katsumist või ületamist või mängimist või vabanemist. Rohkem vabadust, pimedusse pusklemist, enesekaotust või enesepiinamist või või või midagi muud. (Samas, miks peaks? Kui kellegi normaalsus on selline, miks seda siis “huvitavamaks” muuta?)
Mingis mõttes teeb selle teksti lugemine kurvaks, tunned justkui, kuidas energiat kanaliseeritakse mööda, aga noh, eks tegemist vist etapiga, millest ei saanud mööda minna (no ja muidugi kooliteema, mis mulle haigutamaajav); selline coitus interruptus, käib jutt ja loosungid ja kavatsused, aga edasi jääb astumata. Lõpus muidugi selgub, et mu siinne esialgne mõte oli ennatlik. (Aga tõepoolest, see Elvise juhtum on kuidagi suvaline, see tegu jäi mulle lugejana kuidagi kaugeks; enda eelarvamused jäävad ikka võidutsema, ehk kui teist korda raamat üle lugeda, siis esineks adekvaatsema väljendusega.)
Igati positiivne, et tekst on kergelt ja kiirelt loetav, kõik need lühikesed peatükid aitavad hubaselt raamatu lõpu poole võidukalt sammuda. (Tore, et pisut eespool kirjutasin sellest, et miks küll nii lugejasõbralik jms.)
Esikaas võinuks piirduda ühe “hundikutsikaeetikaga”, või õigemini küsimus, miks kasutada kaanel 2 erikirjalist pealkirja (ja miks autori nimi nii ametliku kujundusega?). No ehk olen maitsetu, võimalik.
Selline pilla-palla lugemine siis. Olen vist liialt tuim, et selline tekst hingelõõma ärataks, natuke üheplaaniliseks või monotoonseks jääb see raamat.
“Lõhkuda on luua on lammutada on ehitada on teha on tunda on keppida on mõrvata on sisse hingata on välja hingata on mõista on rahu on hirmutu elu on elu.” (lk 124)
ekspress
sirp ja ut videam
päevaleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar