Nii, järjekordne jõuluhooajakaup. Enne lugemist torkas silma kuidagi sügisballiliku fiilinguga raamatukujundus. Esmamulje esimestel lehtedel oli umbes selline: “see on vist kirjandus, mis naislugejatele ja humanitaaridele peaks paistma hea meestekirjandusena; selline lahjendatud “Sügisball” või nii, kiiksust jääb puudu”. Ja lugesin edasi.
Kõlab lapsikult, aga kui tekstis puudub selgelt markeeritud dialoog, muutub selline kast-teksti lugemine tüütuks, ei saa end lugemisel tuulutada (short attention span või mis, leheküljepikkuse lõigu nägemine nagu eeldab, et sa peaks selle järjest lugema ning see tekitab pisukest trotsi). Ja lugesin edasi.
Armastuslood (või ehk wannabe armastuslood), mis vist tekivadki teises nooruses (kolmekümnendates?) ja on oh nii mõnusalt valusad ja tüütud ja mittekuhugiviivad. Elu on suurem kui kirjandus.
Mõneti vastik lugeda, kui paaris kohas tekivad samastumishetked. Painajalikud teemad, hingeõõv.
Eda suhe Meeziga on pea sama haiglaselt mõttetu kui Lindi romaanitegelastel. Elu on lill.
Assotsiatsioonidesse uitamine (vt nt 14. peatükk). Hea, et Kaus ei püüa kirjutada rajusotsiaalseid hetki (varasemast loomingust justkui mäletan, et need polnud tal just kõige õnnestunumad). Kas Karumsis kajastub miskit Dreamphishi tegevusajast?
Joosepil ja Edal sarnane suhe vanematesse ja lapsepõlve – oli ilus aeg ja suhteliselt ühtne pere jms, nüüdseks sellest järgi jäänud selgrooga ema, kes siis on pojale / tütrele toeks või ka omamoodi püüdmatuks eeskujuks. Kas ema südant tunned sa. Pisut arusaamatu on Joosepi vanaisaliini tähtsus.
Omamoodi romaan linnast, ood ja itk Tallinnale (nagu algul mainitud, sai teksti lugematagi tõmmata ligi “Sügisballi”, ju viga selles, et tahaks filmi uuesti näha). Pronksiöö fännid saavad lugeda kirjanduslikku vaadet sellest (lk 176-180).
Viimane peatükk on pisut ootamatu, kõik need lõpplahendused tunduvad kiiruga kokku põrkavat (loodetavasti pole süüdi tähtaeg). Et midagi võita, pead midagi kaotama; elu tähtsaimad inimesed on miraaž (kas see on jälle mingi iseloomulik mõtlemine kolmekümnendates inimestele?); üksindus on hulludele.
Ebamugav on tekstis leida “äratundmisrõõmu” ehk sarnasusi oma kogemustega, tavaliselt seda ju raamatutest ei taha otsida ega leida. Ma arvasin, et see raamat mulle suurt ei meeldi, aga pidin pettuma, sest teksti mõned painajalikud kohad kõnetavad. Või on lihtsalt sobimatu raamat kassiahastuses lugemiseks.
Elagu eelarvamused ja uudishimu, mis siin ikka keerutada, tasub lugeda küll.
kiiksu lugemisarhiiv
kronotoop
loterii
ekspress
kirjanduse ja keele ajaveeb
päevaleht
postimees intervjuu
heli lugemisvara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar