Hendrik Relve – Puude kuulaja (2010)

Kui just oli juttu kiviga, siis siin räägivad puud oma olemisest ja minevikust. Tegemist pole siiski Ira-Lenki tüüpi metafüüsikaga, vaid kena kinkeraamat Relve piltide ja jutuvestmisega (no kinkeraamatud pole iseenesest kenad, eks, aga mõni on kena). Õrn seos on siin Kõivupuu raamatuga, sest puudel on vanasti olnud ikka inimestega üleloomulik side. Puud on muidugi vägevad ja erilised ning tõepoolest tekib väike tahtmine neid millalgi ise silmitseda. Eriti hullud on need – Rasina hiidremmelgas (lk 33), Pältre lühterkuusk (lk 41), Vanale pärn (lk 73) ja Ülendi äbajumal (lk 87).

“Oti Mõtsik

Siin ma nüüd mõlgutan nõutult omaette ega oska enda kohta midagi arvata.

Kuidas sattusin siia, Oti talu maale, keset teeäärset lagedat?

Kes on mu ema, kes on mu isa?

Kas olen kasvama läinud linnu poetatud seemnest või inimkäte hoolest?

Maitse mu õunavisse. Nad pole nõnda kribalad ja kibedad kui ehtsal metsapuul, aga sama trullakad ja mahlakad kui ausal aiapuul ammugi mitte.

Ei ole ma see ega teine.

Kuidas olen jaksanud elada tervelt kolme sajandi vanuseks ja kasvatada nõnda priske tüve, et seda ulatavad vaevalt ümbert haarama kolm inimest?

Ükski õunapuu pole siinmaal sedaviisi teinud.

Olen rikkunud kõiki piire, mis ühele ontlikule Eestimaa õunapuule kohased ja sellepärast olgu mu nimi tõesti Oti Mõtsik, nagu ümbruse rahvas mu ristinud.” (lk 96)

päevaleht