“Nii seisid kaks võõraks jäänut, ema ja poeg, trepil, kui päike loojus ja tähedki särama lõid. Nad jutustasid kaua.
* * *
Mida vanemaks inimene saab, seda suurem on tema mõtteväli.” (lk 18)
Kui ma nüüd õieti aru saan, siis selles raamatus jutustavad lugusid puud ja kivid. Iga loo algus on dateeritud kuupäevaga (vahemikus 1999-2000), sellele järgneb kivi või puu asukoht, kellelt raamatus olev tekst on üles tähendatud. Loo pikkus on 2-3 lehekülge ning viimastes lõikudes on eluks vajalikud õpetussõnad, mis peaksid tuletuma eelnevast igati kujundlikust kivi jutustusest. Ehk võiks neid tekste suisa nimetada eesti zenilikeks mõistukõnedeks.
“Need muinasjutud olgu õpetuseks, mis sest, et nad kurvana näivad. Need annavad inimestele mõtlemist ja puhastavad inimese hinge. Nad toovad inimestest välja halva ja annavad inimestele uusi mõtteid ja ideid.” (lk 85)
Tüüpsituatsiooniks on noorena kodust lahkumine ja hiljem raugana lapsepõlvekanti sattumine. Või siis suisa muinasjutulikud kivist välja pigistatud lookesed. Ümbritsev keskkond on ikka idülliline – päikseline suvi või lumine talv jne – nagu ikka, vanasti oli rohi rohelisem. Juhtub ka imesid – vanamutid nutavad silmist pärleid välja, Metsahaldjas jms jagavad võlukepikesi ja varandusi.
7. juunil 1999 (lk 40-42) teatab kivi või puu (mis asub aadressil Pakamägi Sipas), et kõige harmoonilisemat elu elasid 19. saj eesti talupojad, ehk siis ajal mil ei kasutatud põlluharimismasinaid, polnud televiisorit ega tugevat muusikat. Vanal ajal ei tülitsetud, hoiti hoopis kokku. Jaanipäeval ei joodud ega räusatud külavahel.
“Kiidulaulu ei oota need, kes on õigel teel. Paraku paljud seda ei mõista ja tulemuseks on see, et omad vitsad peksavad mõnikord isegi väga valusalt.” (lk 52)
veel samadelt autoritelt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar