Lugemus aastal 2010

Ühe aasta lugemuse kokkuvõtmine on ikka üks kahtlane tegevus. Üldse tundub iga aasta (ja ajaga) üha veidram see komme ühe aastaga mingeid sündmusi, olnud asju piirata ja ühte võtta, ja teha nägu nagu aastaringi täitumine iseenesest tähendaks midagi paikapanevat ja enamat kui juhuslik piirang.

Niisiis, kuid jätkamata seda mõttekäiku liigun kirjanduse juurde.

Nagu ikka, käis ka sel aastal lugemus käsikäes muu ja eraeluga: kevadreisi lugemus oli kerge ja kummaline, kuuma suve lugemus ajaviiteline, kohati küll vähem kerge, kuid siiski võrdlemisi napp, sügiselugemus ühes uute tuulte ja meeltega kippus juba tüüakamaks ja tummisemaks, isegi maailmaklassikat oli jaksu vastu võtta, kuid talveehmatuse ja lumeuputuse tekitatud masendus suunas taas kergema kirjanduse maile ning suured plaanid klassika ning mõtteka kirjandusega jätkata tõukusid taaskord tagaplaanile oma õiget aega ootama (kuigi hetkel on käsil Jaan Kross, ei julge siiski enne õhtut – raamatu läbisaamist – hõisata).

Nüüd, kus ajaperioodid on osavalt kolmeks lahterdatud, siis selle pinnalt jätkangi.

Kevadel juhtus ette pikaajaline ja väsitav reis, mille puhul oli tarvis osavalt lahendada probleem seljakoti raskuse ja ajaviitekirjanduse teemal. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et aega oli reisil palju, seega raamatuid oli tarvis, kuid samas ei tohtinud seljakott osutuda liiga raskeks. Selline tingimus lisas kirjandustarbimisele mõned konkreetsemad aspektid ehk kaasa tuli valida raamatud,
a) mis on kerged (füüsiliselt)
b) mis on kerged (sisuliselt) ja
c) millest loobumine ei tekita hingepiina.
Seega koosnes reisiagne lugemus teostest nagu Ursula K. Le Guin „Atuani hauad”, Viktor Astafjev „Kurb detektiiv”, Carter Brown „Pomm", mitu Agatha Christie´t ja muu taoline, mida lugedes tuli tihti silmi pööritada. Mainitud teoste voorusena võib aga nimetada universaalsust: nii võis mõnda neist, näiteks „Kurba detektiivi” lisaks lugemisele kasutada ka potikaanena jne. Enamike teoste saatus oli jääda välisriiki kivi alla, mahajäetud maja akna lauale, oliivisalu puuvõredele oma uut ja õnnelikku omanikku ootama (palun mitte kommenteerida, kui vääritu on nõnda raamatutega käituda). Siinkohal tuleks siiski tõsta esile üks eriline teos, mille füüsilise keha heakäigu eest me ka paremat hoolt kandsime, nimelt John Wyndhami „Trifiidide päev”. Eeldan, et kõik on seda suurepärast teost lapsepõlves lugenud (kui ei, siis soovitan tungivalt), ise ma muidugi ei olnud ja sattusin meeletusse vaimustusse (mis tänu laiskusele muidugi ei peegeldu käesoleva blogi sissekannetes). Sellest tulenevalt juhtusin oma pettumuseks ka Surfthechannelis oleva sarja peale, mis oli äärmiselt halb ja nürimeelne. Halva tuju soovidega võib muidugi vaadata.

Millalgi aga mainitud reis lõppes ning seejärel oli peatselt rõõm sukelduda kodumaa üüratumeeldivasse ülikuuma suvesse, mis jättis vähe aega tegelemiseks sellise snobistliku ajaviite nagu lugemisega ning viis keha ja vaimu märksa elutervematele radadele. Sellegipoolest meenuvad meeldivad teosed nagu Tammsaare „Tõde ja õiguse” I osa, millega oli väga tore ning keskkooliväärtusi ümberhindav taaskohtumine, Fazil Iskanderi „Küülikud ja maod”, minu jaoks uusavastus Georges Simenon, kelle vaimustusest ma ka juba tüdineda jõudsin (no on nii raskemeelne, mingi hetk viskab üle). Ahjaa, üks eredam piisk on ka maailmaklassika, „Hirvekütt”, James F. Cooperi suurteos, mille vanematekodu riiuleid tuhnides leidsin. Kahjuks ma teosega päris lõpuni ei jõudnud, kuna tüdinesin (nagu tihti juhtub), kuid vahva oli ta siiski. Kui üllalt kõnelesivad vaprad kütid, siredaselgsed noorsandid, ning millist hunnitut ilu kiirgas nii mõnigi imekaunis neidis! Mulle meenus millegipärast Andres Saal ning ühtlasi avastasin „Hirvekütti” lugedes varem kahe silma vahele jäänud asjaolu: kui tugevalt on Saali teosed mõjutatud tolleaegsest maailma seikluskirjandusest. Aga see selleks.

Saabus sügis ning tuuled hakkasid puhuma uuest suunast tuues kaasa nii mõnegi põneva teose (hmm, oleks nad siis mul kõik meeles ka). Mõnest olen siia kirjutanud, näiteks Jeanette Wintersonist, kuid enamusest mitte. Aasta üks põnevamaid teoseid oli ilmselt Heinrich Harreri „Seitse aastat Tiibetis”, mille lõpetamise järel tekkis suur Tiibeti-armastus ning lugupidamine. Filmi Brad Pittiga peaosas ei julge ma muidugi vaadata, teadagi, kuidas Hollywood väärt teoseid võib rikkuda (juba see filmiplakat kaugusse unistavalt vaatava Pittiga on õudne).

Lisaks on veel mitmeid teoseid, mis minu siinsesse kauneste loodud aastaaja konteksti kohe üldse ei sobinud. Nii sattus mu kerglase lugemuse kevadel kätte ka täiesti arvestatav raamat, Richard Dawkinsi „Jõgi Eedenist”, üks väärt lugemine (ka siin blogis on sest juttu olnud). Aasta viimased päevad möödusid näiteks detektiivkirjanduse uue avastuse Robert van Guliku seltsis. Tema on mees, kes kirjutanud hiina detektiivjutte, ja neid kirjutanud üldse mitte halvasti (eilegi lugesin veel ühe peale). Selle aasta üks väärt eesti kirjanduse avastus oli juba paari aasta vanune Mari Saati „Lasnamäe lunastaja”. 2010. aastal ilmunud kirjandusega ma kahjuks, nagu ikka, eriti tublisti kursis pole ja pompöösse hääletuse käigus andsin oma punkti „Mitteeukleidilise geomeetria tsoonile”, kuigi ma ei olnud sellest nii vaimustuses nagu väga paljud seda olid. Ja peaaegu oleks mainimata jäänud üks väga tore teos (mille peale kõik ütlevad, et jah, ma kunagi ammu väikese lapsena lugesin küll seda), Gerald Durell „Minu pere ja muud loomad”. See raamat oma kirevate Korfu-kirjelduste ja õilmitseva värske suveloodusega sobis väga hästi novembripimedust natuke lahjendama. Mille peale asusin järjest tema teisi teoseid lugema. Jõudsin kolmandani vist, siis taipasin, et nood pole üldse nii vahvad, ning suurejooneline plaan jäi pooleli.

Ahjaa, ja siis see kuulus Oksaneni „Puhastuse”-saaga. Kuna ma just enne selle algamist olin teose läbi lugenud ja siia kirjutanud, et noh, oli nagu hea raamat, kuigi natuke ärritavalt õudne, tundus mitu kuud, et peaks midagi ise ka ütlema. Nüüd mul on kõik kired muidugi meelest läinud ja ei eruta see teema ka mu meeli enam väga, aga vaatamata sellele, et tegu oli õõvatekitava ja sellega meeldejääva raamatuga, ja noh, eks ta käis mullegi kohati närvidele, on minu tagasihoidliku arvamuse järgi siiski kogu see nähe ja nähtus positiivne asi.

Üldiselt võib aasta murelapsena mainida seda, et sellist... mitte päris kirjandust on kogunenud natuke liiga palju, vähemalt hakkab Agatha Christie´gi natuke juba närvidele käima. Samas oli vaimuerksust ja kvantiteeti märksa rohkem kui mullu, kuid oleksin palju rohkem rahul, kui see umbes kolmekordseks kasvaks ning mitteajaviitelist kirjandust minu elusse rohkem saaks. Mitte te nüüd uusaastalubadusi tegema hakkaks.