“Õhtusöök möödus nii rahulikult nagu võib loota, kui seda süüakse koos kümne õelapse (kõige vanemad olid välismaal), nende umbkaudu kahekümne sõbra, koka, köögiabilise, lapsehoidjate ja kahe karastunud lapsevanema seltskonnas, kes reageerivad vaid kõige jämedamatele kõrvalekalletele normaalsetest lauakommetest.” (lk 15)
Lugu sellest, kui jampslikud on lasterikkad pered ehk siis mõrva uurib anti-Sherlock, kes on kohtlane siseminister ja 14 lapse elurõõmus isa ja pole üleüldse narkosõltlane. On ka vale-Watson, kes muidu põdur õpetaja ja mitte just uurimishuviline. Ühesõnaga, raamatu algul valitseb tore sotsiaaldemokraatlik huumor. Aga kui suvituskohas vallandub tapatalg, läheb tekst nõksa krimkalikumaks. Ent pole häda, peale politsei vusserdamist paljastab minister selle maniakaalse veretöö arhitekti. Igal juhul, muhe lugemine. Pole glamuuri ega midagi, keskealised või vanemad kodanikud (no muidugi see lastekari ka, aga see jääb tahaplaanile), kes looduskaunis kohas kahtlustäratavalt käituvad. Tšill värk, beibi.
“Barbro Bylind nägi välja nagu ikka. Hallikasruuged juuksed ripnesid laubal, kus halvasti puuderdatud vistrikud pakkusid pilgule vähe meelitavaid puhkepaiku sündmusteta, sügiseselt nukral näomaastikul.” (lk 120)
ei, ei ole seda Mirabiliat lugenud.
VastaKustutanoh, keegi soovitas, et Rejtö ja Balderson on humoorikad, seepärast kätte sattusid.
VastaKustutajärgmine tore Mirabilia "toimus mõrv" võiks olla Robert van Gulik. mitte et see naljakas on, aga põnev ikka.
VastaKustutakahjuks taas Balderson...
VastaKustutakrimkadest on raske kirjutada, siis pead juba ise kõiksugu valevihjeid postitusse panema, et saladust mitte paljastada. mitte et mul midagi luiskamise vastu oleks.
järelikult siis on Balderson väärt autor.
VastaKustutaheast krimkast (mida pole kerge leida, eks) ei ole tegelikult raske kirjutada, sest seal on peale lahenduse ka midagi.. kirjanduslikku.