22 märts, 2011

Lynne Truss - Eats, Shoots and Leaves (2003)

"A panda walks into a café. He orders a sandwich, eats it, then draws a gun and fires two shots in the air.
"Why?" asks the confused waiter, as the panda makes towards the exit. The panda produces a badly punctuated wildlife manual and tosses it over his shoulder.
"I'm a panda," he says at the door. "Look it up."
The waiter turns to the relevant entry and, sure enough, finds an explanation.
"Panda. Large black-and-white bear-like mammal, native to China. Eats, shoots and leaves." (Raamatu tagakaas)

Viimaks ometi teos, mis räägib millestki nii olulisest nagu kirjavead! Ja seda vaimukalt ja põnevalt ja toredalt ja haaravalt ja isegi õpetlikult. Minu tagasihoidlik soov oleks, et keegi kirjutaks ka eesti keeles sellise raamatu.

Nagu te isegi aru saite, on sedapuhku tegu ingliskeelse raamatuga. Ja seega on käsitletud teemad pisut erinevad sellest, mis nad eesti keeles oleksid. Keskendutud on peamiselt kirjavahemärkide kasutamisele. Esiteks kriitika ja ahastavad hüüatused nende valekasutuse pärast ning seejärel reeglid. Netis tuhlates avastasin, et reeglid on eraldi ka välja toodud: siin. Üldiselt on tegu üsna tõlkimatu teosega, kuna kõik näited tuleks jätta ingliskeelseks ning ingliskeelsed keelereeglid on eesti omadest üsna erinevad. Ka ei leiaks ma selle teose tõlkimisel suuremat mõtet.

Keelereeglitest rääkides, siis tegelikult on inglise keeles kirjavahemärkide kasutamine üks lust ja lillepidu, kui võrrelda seda näiteks eesti keelega. Komakasutuses küll on mõned reeglid, kuid tundub, et alati saab vaielda. Sama on kooloni, mõttekriipsu, sidekriipsu ja semikooloniga. Ainus, mis enamvähem reeglite jäikuse alla on surutud, on ülakoma ehk apostroof. Ja paistab, et ülakoma on ka autoril kõige rohkem hinge peal ja selle väärkasutuse suhtes tehtud naljad on ka kõige teravmeelsemad.

"The rule is: the word "it's" (with apostrophe) stands for "it is" or "it has". If the word does not stand for "it is" or "it has" then what you require is "its". This is extremely easy to grasp.
Getting your itses mixed up is the greatest solicism in the world of punctuation. No matter that you have a PhD and have read all of Henry James twice. If you still persist in writing, "Good food at it's best", you deserve to be struck by lightning, hached up on the spot and buried in an unmarked grave." (lk 43-44)

"/.../ if (say) the apostrophe is turning up in words such as "Books", then that's a sure sign nobody knows how to use it anymore /.../." (lk 26)

"To those who care about punctuation, a sentence such as "Thank God its Fryday" (without the apostrophe) rouses feelings not only of despair but of violence." (lk 43)

Mida Lynne Truss aga selle raamatuga öelda tahab, on mure ohjeldamatu kirjavigade vohamise pärast reklaamides, siltides, kuulutustes ja mujal avalikus ruumis -- erakirjadest pole mõtet rääkidagi. Kuigi keel ühes oma reeglitega on pidevas arengus ja muutumises (seisukoht, mis võiks muuta mure kirjavahemärkide pärast tagurlikuks), muudavad kirjavahemärgid teksti liigendatuks ja selgeks ja tegelikult ka huvitavamaks. Ja veel: suures osas kirjavahemärkide unumises ja väärkasutuses on süüdi internet.

"I apologise if you know all this, but the point is many, many people do not. Why else would the open a large play area for children, hand up a sign saying "Giant Kid's Playground", and then wonder why everyone stays away from it? (Answer: everyone is scared of the Giant Kid.)" (lk 41)

Raamatu alguses võrdleb autor kirjavigu nägevaid inimesi vaime nägevate inimestega:

"/.../ dead punctuation is invisible to everyone else - yet we see it all the time. No one understands us seventh-sense people. They regard us as freaks. When we point out illiterate mistakes we are often aggressively instructed to "get a life" by people who, interestingly, display no evidence of having lives themselves." (lk 4)

Eriline mure on Lynne Trussil semikooloni pärast. Näiteks ajalehtedes kasutatakse seda üha vähem. Lisaks veel on mitmed kirjanikud (olnud) uhked selle üle, et pole mõnes teoses kasutanud mitte ühtegi semikoolonit:

"George Orwell tried to avoid the semicolon completely in Coming Up for Air (1939), telling his editor in 1947, "I had decided about this time that the semicolon is an unnecessary stop and that I would write my next book without one." Martin Amis included just one semicolon in Money (1984), and was afterwards (more than usually) pleased with himself. American writer Donald Bartheleme wrote that the semicolon is "ugly, ugly as a tick in a dog's belly." Fay Weldon says she positively dislikes semicolons, "which is odd, because I don't dislike anybody really." (lk 108)

Aga nende kirjanike kohta ütleb autor:

"I say they are just show-offs. And I say it's wonderful that when Umberto Eco was congratulated by an academic reader for using no semicolons in The Name of the Rose (1983) he cheerfully explained (so the apocryptual story goes) that the machine he typed The Name of the Rose on simply didn't have a semicolon, so it was slightly unwise of this earnest chap to make too much of it." (lk 109)

Eriline kirjavahemärgi fänn olevat olnud aga George Bernard Shaw:

"Shaw explains that, having worked out his own system for colons and semicolons, he has checked it against the Bible, and seen that the Bible almost got it right." (lk 116)

Ja viimaks mõte, mis mulle eriliselt sümpatiseerib: väike kokkuvõte smailide teemal.

"Anyone interested in punctuation has a dual reason to feel aggrieved about smileys, because not only are they a paltry substitute for expressing oneself properly; they are also designed by people who evidently thought the punctuation marks on the standard keyboard cried out for an ornamental function. What's this dot-on-top-of-a-dot thing for? What earthly good is it? Well, if you look it sideways, it could be a pair of eyes. What's this curvey thing for? It's a mouth, look! Hey, I think we're on to something!" (lk 193)

Wikipedias on muuhulgas põgusalt maitud raamatu kriitika. Mitte et ma Wikipediat jäägitult usuks, kuid selle põhjal jääb silma, et kriitika on nõrk. Noh, pole ju väga tõsiseltvõetav, kui düsleksik oma komöödiasarjas kirjavahemärkide raamatu üle nalja teeb. Väga originaalseks lähenemiseks ei saa ka seda lugeda, et üks tüüp on sellest raamatust kokku lugenud mitu tosinat kirjavahemärgi viga. Ise ma muidugi pole nii hea inglise keele asjatundja, et midagi taolist märgata, kuid olekski imelik, kui kirjutataks raamat, mis õpetab õigesti kirjutama ja seda ilukirjanduslikus keeles ning stiilis, kuid ei saa kriitikat iseenda õige keele eest.

5 kommentaari:

kassu ütles ...

Ai, kui hea teema!
Üles puua mitte armu anda! :D

Kusjuures mu ülemus kasutab sellist kirjakeelt, et ... ma pole kindel, kas ta oma tekstidest hiljem isegi aru saab.

Tiina ütles ...

Ma smailide koha pealt oleks natuke eri meelt. Valdur Mikita kirjutab oma "Metsikus lingvistikas", kuidas ladina tähestik ja vana-kreekas välja kujunenud kiri tegelikult üldse ei sobi sellise loodusrahva nagu eestlaste keele edasi andmiseks. Sest kirja vahendid lihtsalt ei võimalda anda edasi suuremat osa keelest. Ja just seetõttu on tekkinud smailid ja tema on nende üle väga rõõmus. Veel peaks Mikita arvates varsti tekkima midagi hoopis teistsugust praeguse kirjakeele asemele. Soovitan lugeda, minu meelest väga põnev raamat.

kolm ütles ...

Muarust smailide kasutamine teeb keelekasutuse vaesemaks, minnakse nö lihtsama vastupanu teed.
Smailirikkad inimesed ei kipu just irooniast jms aru saama (no see on muidugi üldistus).

bret ütles ...

Jah, Mikita kirjutas sellest tõesti, kuid ma vist pole selles suhtes sama tolerantne smailide koha pealt. Kuigi tema mõttekäik oli huvitav -- aga jäi kuidagi mulje, et see ei puudutanud päriselt seda, milleks ja kuidas smailisid tegelikult kasutatakse (st kirjapilti reostavalt). Mikita mõttekäik oli kuidagi... idealistlik.

Aga smailid mulle ei meeldi... alateadlikult või instinktiivselt (või kuidas selle kohta täpsemini öelda?). Lihtsalt tunduvad tobedad. Võib-olla sellepärast, et kõiki mõtteid saab tegelikult palju peenemalt ja huvitavamalt öelda kui lihtlause-pluss-smaili. Iroonia osas olen tegelikult eelpool arvanuga nõus.

Tiina ütles ...

Ega ma tegelikult ei arvagi, et ilukirjanduslikus tekstis peaksid smailid olema, kindlasti mitte. Aga mu meelest Mikita juhtis (vähemasti minu) tähelepanu sellele, et kirjakeel on tegelikult vaene paljusid kõne nüansse edasi andma. Ja oleks ju põnev kui kirja enda vahenditega saaks edasi anda näiteks emotsioone.