Jeanette Winterson – Kivist jumalad (2011)

Ühtpidi võttes on see hoiatusromaan – aga mitte ainult. Ja see “mitte ainult” on midagi, mis teeb selle romaani erilisemaks ulmekirjanduse taustal. Kollanokast ulmelugejana tuleb tunnistada, et üldiselt ulme just ei tüki sügavamale emotsionaalsemale tasandile, saab vaid adrenaliinilaksu ja eskapismi ja muidugi hariva kogemuse – ent Winterson paistab olevat liialt hea autor. Aga sellest ma rohkem ei kirjuta, sest mõtted on laokil ja üleüldse, muidugi.

“Ma peaksin rõõmus olema, et saan tööajal poes käia, aga ma ei ole millegi üle rõõmus. Tegelikult olen ma depressioonis, mis on põhimõtteliselt keelatud. See tähendab, et depressiooni esimeste sümptomite ilmnedes peaksin mina, sina, ükskõik kes arsti juurde minema, kust suunatakse kellegi juurde Täiustamise Osakonnast, aga mina juba olen keegi Täiustamise Osakonnast, ja mul on depressioon.” (lk 30)

Omamoodi fantaasia Asimovi robotite jätkuks või õigemini vaade võimalikule (ausalt öeldes väga võimalikule) 21. sajandi tulevikule. Peale läänemaailma kollapsi (nö arengumaad maksavad kätte ja korraldavad tuumarünnaku) on lääneliku elulaadiga riikide toimimise üle võtnud korporatsioon. Toimub üleüldine rohelisele eluviisile üleminek, aga seda näiliselt – jätkub ühtviisi tarbimine (aga varjatumalt) ja planeet läheb üha enam lõplikult tuksi. Ent leitakse planeet, mis arengult sama kaugel kui Maa 65 miljonit aastat tagasi, dinosaurused ja muu. Läheb siis ekspeditsioon seda terraformima, ja noh, üheksa korda mõõda, üks kord lõika – tahtsime kõige paremat, aga läks nii nagu alati.

Tõeline Eros ja Thanatos pulbitseb lk 81-82 dialoogide segunemises – robot avaldab armastust inimesele (queerulme?), samal ajal arutatakse uuelt planeedilt suuremate eluvormide minema pühkimist; megaürgne kui ultramoodne üheskoos. Kas see jah-värk (lk 197) on mingi allusioon “Ulyssesi” lõpule? Stiil on hea, tead.

Nojah, rohkem ei kirjuta midagi (vabandust), huvitav raamat.

avaldatud mõtted

õhtuleht

tõnise lugemispäevik