Jeanette Winterson - Apelsinid pole ainsad viljad (2008)

Ajendatuna suurest vaimustusest "Tuletornipidamise" vastu haarasin esimese ettejuhtuva Wintersoni ehk autori esikromaani "Apelsinid pole ainsad viljad", mille ta kirjutas 24-aastaselt (aastal 1985) ning mis väidetavalt olevat (tähenab, ongi) autorbiograafiline. Tegelikult ma olen natuke pettunud, sest pärast "Tuletornipidamist" oleks oodanud järjekordset maailma hiilgavaimat teost, kuid siinkõneldu oli vaid lihtsalt päris hea. Eimidagi vaimustusest hüütlema panevat või eriliselt silma jäävat. Kuid raamat võitis '85ndamal tolle aasta parima debüütromaani auhinna ja täiesti arusaadavalt. Sest debüütromaan on harva ogaraksajavalt hunnitu ning käesolev võiks võistelda ka lihtsalt aasta parima romaani konkursil. Tähendab, kui see kõik nüüd segaseks jäi, siis kokkuvõtvalt, Winterson tasub siiski lugemist.

Ilmselt ootasin midagi sama õhuliselt poeetilist ning võluvat kui oli "Tuletornipidamine", see külg oli raamatus esindatud aga napilt. Peamine rõhk oli loo jutustamisel, milleks on lugu ülimalt religioosse kasuema käe all kasvanud tüdruku lapsepõlvest. Neiust, kes hiljem osutub oma koguduse hinnangul deemoneid täis olendiks -- ehk lesbiks. Raske võitlus kitsarinnalise ja ahtapilgulise kogukonnaga lõpeb ainsa mõistliku sammu, neiu irdumise ja lahkulöömisega. Ma kahtlustan, et teos kõnetab paremini seksuaalvähemusi või neid, kel tegemist olnud sarnase usufanatismi ja sellest väljaastumisega. Kuid see ei tähenda, et puuduks üldinimlik ning kunstiline ja poeetiline, nauditav ilukirjanduslik külg, ja olemas on isegi allegooria, viimane küll eelkõige eraldi lookestena, millest mina suutsin vaid hädiselt läbi murda. Nii et avastamis- ja mõistatamisrõõmu jätkub igale lugejale. Kui nii võtta.

Eks jääme ootama põnevusega minu kolmandat kohtumist Wintersoniga. Keegi soovitas kusagil "Taaka", kuigi eestikeelne valik on kitsas ning pärast viiendat raamatut tuleb suunduda niikuinii ingliskeelsete teoste juurde.

EPLis on ilunud päris hea artikkel.
Ning siit leiab tsitaate.
Ja Danzumees on kirjutanud kõige põhjalikumalt.