Lugu siis sellest, kuidas välisilmlased tahavad Maad hävitada. Sest endistele maalaste järglastele ei meeldi kaasaegsed maalased. Kes on räpased ja nahaalsed. Kurikaelte vastu astuvad kaks robotit – Giskard ja Daneel (sest eelmiste raamatute peategelane detektiiv Baley suri mingi 200 aastat tagasi). Kas ja kuidas õnnestub Maa päästa, sellest ei räägi. Aga finaal pakub üllatuse, sellest räägin.
Asimov on masinlikult ulmeline ehk treib ulmekirjandust (niisiis, rõhuga ulmel), pole siin mingeid krutskeid ega midagi, lihtsalt tekst, mis modelleerib võimalikku tulevikumaailma ja probleeme, mis võivad seal (ja siin) esineda. (Muidugi on raske eeldada, et robotite omavaheline dialoog saab olla midagi muud kui monotoonne joru.) Kunnasele sarnaselt on Asimovil tähtis uute planeetide elukõlbuliseks muutmine (ehk terraformimine); erinev on aga see, et kui Kunnase galaktikas möllavad muuhulgas teised mittehumanoidsed kosmoserassid, siis Asimov on jätkuvalt ufotu (nende 2 autori vaheliseks värdvormiks oleks ehk Strossi transhumanistlik värk, kui nüüd mälu ei peta).
Esimesed 100 lehekülge on üks paras tuim panemine, ärimees ja kapten ja elupõletaja DG ilmumine teeb viimaks teksti palju elavamaks (asi lõppeb üsna oidipuslikult, kui Giskard ja Daneel asuvad raamatu lõpus Gladiat kaptenile kaela kupeldama – ehk siis Baley vereliini järglane pidanuks asuma patusuhtesse esiisa Baley kunagise kosmosearmsamaga (välisilmlased elavad teatavasti maalastest oma 4 korda kauem)). Kihutatakse kosmoselaevadega nelja planeedi vahet ning saab mürtsu ja pauku. Aga seda robotite kena ja intellektuaalse ja sõbraliku vestluse saatel (vahel tahaks ise neile robotitele nuiaga virutada, kui nad kordavad oma vestlustes“sõber Daneel” või “sõber Giskard”). Omamoodi kõhe, et aasta enne Tšernobõli katastroofi ilmunud raamatus räägitakse tuumalõhustamisreaktori õnnetusest kui mingist utoopilisest kataklüsmist (lk 326). Ahjaa, ka Daneel ja teised robotid töötavad tuumareaktori toel (lk 307).
No sedasi siis. Väike kivi kirjastuse kapsaaeda, näpukaid on mõneti.
“Ta peatus.
“Ära jätka,” sosistas Giskard ehmunult.
“Ma ei jätka,” ütles Daneel, hääl pisut krabisemas.
Järgnes pikk vaikus. Kulus palju vaeva, enne kui nad oma mäslema hakanud positronkanalid jälle korda said.” (lk 136)
ulmekirjanduse baas
nuxxbooks
ulmekirjanduse baas
nuxxbooks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar