16 november, 2011

Mari Järve – Esimene aasta (2011)

Hea raamat. Tekitab himu näomaski muretsemiseks. Ja mõningase soovi kõiksugu käsitööoskusi arendada. Sest sellises lähitulevikumaailmas oleks ellujäämine õige krobeline.

Lugu siis sellest, kuidas Indias lastakse 2013. juunis lennujaamas pahatahtlikult lendu laustappev ebolalaadne viirus, mis levib peiteperioodi abil kips-kõps üle maailma, muuhulgas jõuab kahe nädalaga Eestisse. Puhkeb kaos ja kel võimalik, püüab linnast lahkuda või oma lähedastega kokku saada, enne kui karantiin linnad lukku lööb. Ja peale ekslemisi saab üks kümnene kamp kokku kahes Põlvamaa talus, kus nad püüavad teisi inimesi ja viirust vältida – 2 eite, 1 taat ja 7 noorikut, mõlemas talus viiekesi, pea kõik võhivõõrad. Maausuline, alkohoolik, õpetaja, arst, ehitaja, juhataja, viroloog, üliõpilane, õpilane, üliõpilane.

Dekameronliku lullilöömise asemel kääritakse käised ja linnalapsed saavad maatöid tundma. Tehakse põldu ja küttepuid, valmistutakse talveks ja ootamatusteks. Ning püütakse bensiini, diislit ja muud eluks vajalikku veel toimivatest ja kaitseliitlaste poolt kaitstud maapoodidest ja bensukatest muretseda. Suhted on sel kogukonnal okkalised, aga hakkama saadakse, veel toimib sidelevi, veel on linnades lähedased elus. Sügisel keerab olukord paratamatult hullemaks ehk kaob elekter ja liikuma hakkavad relvastatud rüüstajad (õnneks mitte veel mccarthylikul tasemel). Ahjaa, Eesti Vabariik on taandunud Hiiumaale, mis on range karantiiniga muust Eestis eraldatud, oktoobriks on sealne populatsioon kasvanud neljakümne tuhandeni. Karantiin päästis vaid kaks linna, ülejäänud... Mis edasi juhtub, mida tegelastel üldse on võimalik teha? Nojaa, seda tuleb ise lugeda. Raamatust või linkidest.

“Kui mees hakkas tagasi autode poole minema, vaatas tüdruk sinnapoole, kus lebas mantliga kaetud võõra vanamehe keha, ja ütles vihase rahuloluga: “Hea, et sa ta maha lasid.”
Ants ainult vangutas pead ja läks. Seekord oli ta tulistanud, aga sellest polnud ikkagi kasu olnud. Tema hoole alla usaldatud tüdruk oli surmaga harjunud ja rääkis kättemaksust nagu igapäevasest asjast. Ta oli hiljaks jäänud.” (lk 224)

Maameelset katastroofikirjandust on hiljuti ilmunud nii mõndagi (pähe torkavad Kasak ja Vahtre), aga Järve tekst on kuidagi naha alla pugevam. Kui algul tekitasid need sisekaante tobedad lugemissoovitused tõrksust raamatu enda vastu, siis mõne ajaga sai see ületatud (no loodetavasti autor ikka võitles sellise ebareklaami vastu?). Teksti esimeses osas on paratamatult paras segadus nende tegelastega, 10 tegelast ja kõik need kõrvalliinid (ehk toimetaja tõmbas veel mõned kõrvalliinid maha?), tekkis vaikselt kartus, et kas Järve liialt laialt ampsa; aga II osani jõudes hakkas olukord laabuma ja teatud paadisõiduni on asi vägagi loetav (ja peale sedagi, lihtsalt peapinge lahtub asjalikumaks). Autori visioon on realistlik ja, noh, vastikult usutav näide ühiskonna lagunemisest (ainus, mis mind kahtlema paneb, et kas tõepoolest jaguks sõjaväge ja kaitseliitlasi kõigi siinsete linnade lukku panemiseks, ja kas tõesti jääks EV püsima).

Meestegelased on ehk selgemad (või lihtsamad?) kui naistegelased – Greta ja Kristiina afektitsemine jääb pea lõpuni hämaraks, ja mis pagana rida see Katringi ajas (uh, kas Riina käiski Metsallikul?). Ühesõnaga, autor pole loonud just tilulilutegelasi, ehk eided ja taat on vast ühtlasemalt... keskmisest positiivsemad (või noh, elukogemus on ikka trumbiks, kui vaid luud-kondid pingele vastu peaks) – aga mitte mingil juhul literatuursed kangelaskujud (no tegelt natuke ikka). Ei saa neist armu keegi – kes tapavad tahtmatult või tahtlikult, kes on arad või moraalitud või muude vigadega. Ei mingit idealiseerimist, aegajalt tuleb vaid üle oma varju hüpata ellujäämise nimel. Või notitakse sind ennast maha. Lohutu maailma värk. Ja eks ikka teki peakolusse küsimus, et mis juhtuks endaga, kui vastavasse olukorda satuks, kui pikk oleks pidu.

Hea raamat. Möödaminnes võiks spekuleerida, et autori visioonis võrdsustub ta enda tulevane kolmekümneseks saamine senise turvalise maailma lagunemisega (ja mis küll juhtub viroloogi ja üliõpilasega, eksole) – ausõna, ka peale kolmekümnendat eluaastat võib olla üpriski lõbus elu.

segane maailm
elust kirju
criticbird
lugemispäevik
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar