Tekst ajalookirjutamisest ja müüdiloomest (mis vahel polegi nii erinevad), ja selle lugude loomise vahel ning keskel eksleb peategelane vale-Dieter, kes on tavamõistusega võttes pisut peast soe, näeb luulusid ja nii. Aga samas – sellised need tõsiusklikud on. Ja tuleb tunnistada, et tekst on kaasakiskuvalt ja stiilselt kirjutatud, pole tuimi kirjeldusi ega midagi, hea hõlplugemine. Ühtlasi ajalootudengitele näitlik lühikursus fronterast ja selle osast Euroopa kultuuriloos. Ja muidugi traagiline armastus, mis sõjakäigumülkas hingitseb. Mis Antiookias edasi saab, on võimalik lugeda Loomingust.
“Ja siis läheb lahti. Ma viskun püsti, valmis end kaitsma. Aga seal seisab Maria. Ma vaatan teda. Ma isegi ei häbene. Ma olen näinud palju alasti surnukehi, aga alasti naist ei ole ma väga ammu näinud. See on patt, mõtlen. Aga kas ikka on? Palveränd on kombed pea peale keeranud. Paljud ettekirjutused tunduvad kahepalgeliste ja tühistena. Välja arvatud need, mis tõelist usku puudutavad. Aga neist ei kavatse ma taganeda. Ja vaevalt, et Kristusel endal midagi selle vastu oleks, et me siin niimoodi kahekesi oleme, mõtlen. Pealegi olen ma Tema nimel verd valanud. Ta kostab minu eest oma isa juures. Kui see vihastama peaks.” (lk 274)
Ei jaksa rohkem kirjutada ja arvata, viitest leiab juttu ja rohkem linke teistele kirjutistele.
never judge a book by it's moviesimo13
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar