20 juuni, 2012

Gene Wolfe – Doktor Surma saar (2012)


Wolfe kirjutab ebamugavusest või häirivusest. Iseenesest pole lugudes suuri emotsioone või actionit, jutt kulgeb enamvähem rahulikult ja kuskil sinus juurdub punguv paine, mis siis tekitab ebamugavust, eksole. Tegelased on üpris vaoshoitud hoolimata sellest, et nendega juhtub eba- või üleloomulikke asju – no mõnigi neist tegelastest on samas natuke peast soe. Tegemist pole jutukoguga, mis vaid kitsalt ulmelugejatele, mitmelgi puhul leiaks siit näpunäiteid veidrama või õõvastava proosa kirjutamiseks. Kuigi jah, ise Wolfe'i fänniks just ei hakka.

Avalugu on lugejanohikust poisist, kellel segunevad reaalne maailm ja pulpajakirjade fantaasiamaailm. Kes keda? Doktor Surm jagab tarkuseivasid. “Tsikuraat” on veider lugu abielulahutusest ja tulnukate avariist ja lumetormist ehk endine füüsik leiab ärisoone ja väikse naise. Lõpulugu räägib igikestvast romantikast, kus keskealine mees saab viimaks naituda noorpõlvearmastatuga, kes oli vahepeal teadmata kadunud ehk “abielus” tulnukaga. Lõpp hea, kõik hea ehk meie seas kõnnivad olendid, kes...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar