05 juuni, 2012

Meelis Friedenthal – Mesilased (2012)

Gootilik seisundiromaan? Tartu tõsikirjandus? Või “Kodutus” 17. sajandi üliõpilase tingimustes? Igal juhul, väikese jääaja ebamugavust pritsib pea igalt leheküljelt vastu ja millega täpsemalt siin romaanis tegu, ei oskagi usutavalt kokku võtta. Natuke peast soe Leideni üliõpilane otsib mõneks ajaks varjupaika ja siirdub Tartu Ülikooli õppimaie. Ja järgnev tekst ongi siis kuuel päeval oktoobris noores ülikoolilinnas, kus Laurentiust jälitavad palavikulised nägemused (külm ja sajab vihma), segased matsirahva hulgast (räpane ja külm ja sajab vihma), kogemata püütakse lahata varjusurnut (haisev ja külm ja räpane ja sajab vihma) jne jne. Ebamugavustunde järelejätmatu pillerkaar (rõske ja räpane ja külm ja haisev ja sajab vihma, ikka vihm ja vihm ja vihm), taustaks veel lihtrahva näljahäda (nagu öeldud, väike jääaeg) ja sajab ka vihma. Kas öösiti võtab Laurentiuse üle deemon? Mis toimub? Miks? Ei tea. Eks debüüt oli juba, hmm, painajalik.

“Hing tuleb meile väljast ja käib kogu aeg meist väljas, nagu hingeõhk, nagu mesilased tarust. Tuleb kui mesilasülem tühja tarusse, ehitab selle täis kärgesid, kogub sinna mett. Ja läheb samamoodi kui mesilased tarust, palaval päeval äkki sülemina lahkudes, kuhugi.” (lk 184)

“Laurentius tundis jälle surma lõhna, silmis kraapis ja oli valus, nagu oleks keegi pöialdega tema laugudele surunud. Ta kükitas maha, oli tunne, et kohe vajuvad silmamunad peast. Süda läks pahaks ning talle tuli meelde, kuidas Plinius kirjutas, et inimesel ei ole võimalik nii silma peast välja torgata, et tal süda pahaks ei läheks. Just selle tõttu oli Plinius seisukohal, et nägemine ja seedimine on omavahel kuidagi seotud.” (lk 200)

umbes

3 kommentaari:

  1. Anonüümne6. juuni 2012, kell 09:14

    Lühnab klassikalise ugri doom'i järele. Arvatavasti on midagi meie vees, mis sunnib filmimehi-kirjatsurasid vaimselt onaneerima ja filmilindile-kirjapaberile purskama miskit jäledat, musta, räpast, niisket, külma, äärmuseni depressiivset, ahistavat ja masendavat ollust, ja ise selle üle veel uhkedki olema. Soomlased näiteks suudavad sellesama ugridoomi üle ise tabavalt irvitada ka, ainult meil arvatakse et kui kui "kõrge kunst" siis peab ilmtingimata vaesus, räpasus ja püssitoruga onaneerimine sees olema, muidu pole piisavalt deep.

    Lauri

    VastaKustuta
  2. Anonüümne6. juuni 2012, kell 14:30

    Friedenthal ammutab oma igapäevast joogivett ilmselt Meltsiveski allikatest, kust ka ülejäänud 40 protsenti tartlastest.

    Aga hea kunst on alati kõrgemal rõõmsusest ja depressiivsusest, heast ja kurjast. Etteheidet stiilis "miks nii depressiivne ja masendav" saab esitada mingile suvalisele massifilmile või -romaanile, või siis lihtsalt halvale romaanile. Friedenthali "Kuldne aeg" ei kuulunud igatahes kumbagi kategooriasse. "Mesilasi" ma veel lugenud ei ole, aga ma eriti ei usu, et seegi kuulub.

    Hea kunst ei pea olema ega saagi olla mingi lihtlabaselt biheivioristlik lõbustaja või kurvastaja.

    VastaKustuta
  3. Anonüümne6. juuni 2012, kell 16:27

    Mul ei ole midagi vaesuse, räpasuse. meeleheite, depressiooni, sügise, pori ja kõleduse vastu, mõõdukates kogustes. Ma ainult ei saa aru, miks seda Eestis suht palju kultiveeritakse ja miks iga end diibiks pidav autor - olgu siis kirjamees või filmimees - oma skaalal enne looma hakkamist ugri doomi alati 11 peale keerab.
    Raamatut pole lugenud, seega võib seda targutust siin mitte ka tähele panna üleüldse.

    Lauri

    VastaKustuta