Jerzy Pilch – Kange ingli tiiva all (2004)

Poola kaasaegne kirjandus on vahva ja need kaks Pilchi raamatut vaid kinnitavad seda positiivset kuvandit. Ametlikult ja ausalt väljendudes (sest alati ei saa luuletada). Tekst algab kui lõbus jooma- ja pulliraamat ja tasapisi või märkamatult keerab süngeks joodikuproosaks, kõik need viinaravi seigad ja muidu joomarite lood (no lõpp läheb vähe pateetiliseks, viinakuradi allasurumine jms). Et siis aastaid tsüklis naistemehest kirjamees muudkui joob ja joob, hullematel juhtudel veedab aega viinaravil teiste omasuguste seas (muuhulgas kasutavad sealsed deliirikud teda ära kõiksugu kirjatööde tegemiseks – tasu eest) ning lihtsalt... joob, tihti üksi oma korteris (üldse, nii mõnedki raamatu deliirikud on soolojoodikud). Tekst pole üleüldse selline jõhker naturalism ja lugejale näkkuoksendamine, aga mingi hetk hakkab... inimlikult valus või midagi.

Takkajärgi tundub endale imelik, et miks raamatu algus nii lõbus tundus, kõik see purjus praalimine on tegelt häiriv, aga noh, põhjamaa värk, purjusolek on fun ja täismeeste õigus.

Peatükkidest võiks teha küllaga monoetendusi, Pilchi siinne stiil on kui valeärgas Griškovets.

“Ma ei taha end surnuks juua, igal juhul mitte praegu. Tõtt öeldes jooksin end surnuks pärast pikka ja õnnelikku elu.”
“Te mõtlete nagu laps, nagu alaarenenud laps.”
“Ah, doktor, ma tean, ma tean ju väga hästi, et ei saa, eriti minu puhul, ei saa juua ning kaua ja õnnelikult elada. Aga kuidas on võimalik kaua ja õnnelikult elada ilma joomata?” (lk 12)

“Tead mis, kallis,” Ala silitas mu habetunud lõuga ja arvatavasti isegi paitas joodiku tüükalist põske, “kas tead, kallim, ma tean, et sa oled maani täis, ma tean, et sul on hallutsinatsioonid, ma tean, et sul on peas kõik segamini, aga seda kõike kõrvale jättes ja ka puhtast uudishimust küsin: kui paljudele naistele oled sa seda juba öelnud? Kui mitu korda, sa kuradi litapoeg, oled öelnud seda oma kuulsat: armastan sind rohkem kui elu?”
“Ainult sinule ütlen seda, see tähendab niimoodi tõeliselt ja niimoodi kogu tundejõuga, ainult sulle. Võib-olla olen midagi samasugust või isegi samamoodi kõlavaid fraase lausunud, aga see oli minu poolt retooriline küünilisus. Nagu iga kopulatsiooninäljas isane olen teeselnud armastust.” (lk 57)

“Aga siin, näe, on magamata inimene, unetu mees, joonud siis, kui kurat käskis, ei maga üldse, või mis veel hullem, ärkab pärast kaht või kolm tundi teadvusetut, ent kohutavalt pealiskaudset und. Ärkad pärast kaht või kolme tundi, ja sa pole ei kaine ega purjus, sa ei saa tõusta ega saa ka enam lamada, sai ei võta värisevatesse kätesse mingit XIX sajandi romaani, et rahustada end harmoonilise lektüüriga, sa ei saa lugeda, sind häirib valgus ja sa kardad pimedust, pole mitte midagi su ümber, oleksid justkui tühjuses keerlevas laevukeses, kuskilt pole abi ega pääsemist loota, üksnes sinu nagu häbitu madu vingerdav, nagu alatu kahepaikne roomav käsi otsib pudelit, mis ettenägelikult, nii ettenägelikult on päitsisse pandud, ja sa tõstad pudeli ja jood, südames meeleheide, sest sa tead, et nüüd algab halb aeg, nüüd juhtuvad sinuga vaid halvad asjad. Ja sa jood tühjuses, pimeduses, üksinduses, jood mööduva ja võltsi kergenduse pärast, sest kõikidest halbadest asjadest tundub sulle kõige vähem halb järjekordne teadvusetu unetund.” (lk 68)