Jerzy Pilch – Muud mõnud (2001)

Lühiromaan, kus õieti ei toimu midagi, ent ikka on huvitav ja pisut lõbuski toimuvast lugeda. Naiselamustenäljane veterinaar Kohoutek vaatab köögiaknast välja ja näeb eemalt lähenemas oma uut kallikest koos kompsudega. Kellel hüppaks süda rõõmust, kel vajuks saapasäärde? No aga probleem selles, et veterinaari pere ja sugulased ja lähikond (kes kõik omavad üpris tugevat kummalisuse astet) on just samal hetkel nende mõisalaadses eluhoones kohal ja võrdlemisi hoogsalt tegutsemas (nimelt, seniilistuv vanaema on peitnud kuhugi paki frikadelle ehk siis vaja leida see üles). Kohoutek lippab armukesele vastu ja peidab ta endisesse tapamajja pappkastide vahele (armuke leiab sealt frikadellid). Paanika missugune, sest kuidas hoida armukest salajas, kui sealne pereelu on vanavanemate jt traditsioonidega reglementeeritud? Ja järgmine päev on vanaema sünnipäev ning armuke pole üldse enam heas tujus kastide vahel kopitamise pärast...

Ehk siis ere (ja päris naljakas) hoiatusromaan sellest, kui mitu põlvkonda elavad ühe katuse all. Nojah, mees kui täitmatu õnneihaga tuulelipp, romaan kui Nipernaadi ja Bullerby ühes väärdunud olekus, koos piisakesega Woody Allenilt (kuigi jah, paralleeliks tuuakse ikka Kunderat). Tegelikult on see romaan kõvasti huvitavam kui siinsest postitusest kuidagi aimata võiks. Need lood!

“Sina, Kohoutek, hakkasid mingist ajast peale meeleheitlikult põgenema, hakkasid otsima armastust, mis oleks sulle lubatud, kui mitte tervenisti, siis vähemalt mõne kandi pealt. Ja avastasid, et ainus tõeliselt lubatud armastus on täielikult ja kõigi poolt keelatud armastus. Sest tõeliselt keelatud armastuse tingimuseks on selle turvalisus – küll üürike, aga siiski täielik. Sa tunned asja ja tead, et eelkõige tuleb leida koht, mis on turvaline ja vaikne nagu kalmistu. Koht, kus vähemalt tunni, vähemalt ühe õhtu jooksul ei ole mingeid keelde. Nii otsustasidki sa elada üürikeste joobumiste lõpmatus reas. Vaat siin on sinu pidurdamatuse allikas: patustad, rikud keelde, paned end pidevalt ohtu selleks, et viivuks tunda end olevat pattudest prii, väljaspool ohtu ja vaba. Sinu tragöödia tuleb sellest, et sellistel hetkedel ei tea sa tegelikult, kas oled pattudest prii, väljaspool ohtu ja vaba. Oma tegelikest lihalikest kannatustest, oma “himudes põlemisest” - kui kasutada apostel Pauluse sõnu – teed sa valed intellektuaalsed järeldused, Kohoutek.” (lk 69)

On hullematki lootusetut armastust ehk Kohouteki vaarisa matuste lugu:

“Kogu elu oli ta olnud kõrvuni ja õnnetult armunud Emilianisse. Ent mees ei hoolinud oma armastusest, suhtus temasse põlgusega ja naeris tema üle. Emilian kohtus teiste naistega – mida muuseas ei viitsinud kunagi varjata, isegi mitte oma naise ees, kes oli niisama õnnetu kui Helena, aga võib-olla veelgi õnnetum. Helena mõtles Emilianist kogu elu. Kunagi ei tulnud naisele pähe otsida kedagi teist, ehkki Emilian ei otsinud teda kunagi. Kunagi ei tulnud Helenale pähe rääkida kellegi teisega, ehkki Emilian ei rääkinud temaga kunagi. Helena ei mõelnud kunagi tantsida kellegi teisega, ehkki Emilian ei tantsinud temaga kunagi. Helena ei mõelnud kunagi, et keegi teine võiks tulla tema üksildasse koju, ehkki Emlian ei tulnud kunagi. Helena ootas. Mida kauem ta ootas, seda enam uskus, et ükskord jõuab see hetk kätte. Ka nüüd, kui kuulis kolinat ja märkas enda poole libisevat kirstu, ei olnud tal kahtlust: tema armastatu, ületanud selle maailma läve, on mõistnud lõpuks tema armastust ja jookseb tema poole. Ja Helena Morcinkowna viskas kõrvale kepi, millele oli toetunud, ning ajas käed laiali. Hoo sisse saanud kirst lõi alt Helena põdurad jalad ning naine kukkuks kirstukaanele. Kogu jõuga haaras ta kinni puukastist, mis tema raskuse all veelgi hoogsamalt liikuma hakkas, lipsas läbi lahtise kalmistuvärava ja sõitis mööda kitsast rada alla jõe poole. Nägi välja, nagu juhiks kirstu kellegi nähtamatu käsi või siis võtaks Helena ise kogenud bobisõitjana käänakuid ja kurve. Jõe järsul kaldal jõudis lõpuks kätte finiš: kadunud Kohoutek ja viimaks ometi tema õnnelik naine sõitsid jõejääle ning kirst libises kui noorpaari laevuke veel pikalt pärivoolu. Tundus, et Emilian Kohoutek otsustas tõepoolest pageda haudapaneku eest, võtta Helenka ja lihtsalt, vaevu paarist lauast kokku löödud parvel suunduda temaga kaugetele soojadele meredele ja õnnelikele saartele.” (lk 71-72)