17 oktoober, 2012

Venedikt Jerofejev – Moskva-Petuški (2012)


Tegemist siis neljanda eestikeelse Petuškiga: esmakordselt Vikerkaares Sauteri tõlkekatkend (koos nende kaablijoomameeste originaalgraafikutega, mitte nende siledate vikside joontega, mis ühtviisi esineb igas järgnevas trükis), seejärel Loomingus Arderi tõlkes kogu lugu järjejutuna, ning siis pehmekaaneline ja nüüd kõvakaaneline väljaanne. Ja iga lugemisega läheb teos aina süngemaks, kõik need joomavärgid on üha morbiidsemad, viiendat korda ei julgegi lugeda, siis vaid nukrutseks ja ajaks mõned pisarad välja. Ja põhjust on, inimhing pole alati kaunis; tahad küll, aga välja kukub nii nagu alati. Nii need rattad veerevad, vahel siuh-säuh, vahel raginal või siis toppama jäädes.

“Tagasi ei hakanud ma siiski minema. Asusin hoopis läbi Tirooli Sorbonne'i poole teele. Jõudsin Sorbonne'i ja ütlesin: tahan bakalaureuseks õppida. “Kui pürid bakalauruseks, peab sinus kui fenomenis midagi immanentset olema.” - “Aga mis minus kui fenomenis saab immanentset olla, olen ju vaenelaps.” Nemad küsima: “Kas Siberist?” - “Siberist,” vastan ma. “Kui sa oled Siberist siis peab su psüühikas ilmtingimata midagi immanentset leiduma. Mis on su psüühikale igiomane?” Mina mõtlen: “See pole sul mõni Hrapunovo, vaid Sorbonne, tuleb midagi tarka öelda. Mõeldud, öeldud: “Minus kui fenomenis on immanentne isetõusev Logos!” Aga Sorbonne'i rektor, kes oli sel ajal, kui ma tarku mõtteid mõlgutasin, selja tagant ligi hiilinud, lajatas mulle nüüd üle turja: “Loll oled sa, Jerofejev, aga mitte Logos! Välja! Tee, et sa kaod siit meie Sorbonne'ist!” Siis kahetsesin ma esimest korda, et ei jäänud elama seltsimees Luigi Longo korterisse...” (lk 119)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar