Kas Lembitu kasvatas kitsi või lambaid? (Kleio 4/1991)

Küsimusele vastavad A. Mäesalu, J. Peets ja M. Tammet (lk 5-6). Juhtus nii, et H. Moora juhtimisel avastati 1938. a. arheoloogilistel kaevamistel Lõhaveres midagi haruldast:

“Nimelt leiti siis ühe hoone jäänustest kohati 57 cm paksuse kihina säilinud loomasõnnikut. Leiu teeb unikaalseks asjaolu, et sõnnik, mis koosneb vaid orgaanilisest ainest, kõduneb tavaliselt juba mõne aastaga. Lõhaveres säilis ta tänu linnuse omaaegsele põlemisele, mille tõttu valli puitosade hävimisel varises valli täiteliiv “õigel momendil” loomalauda hõõguvatele rusudele. Nõnda konserveerus sõnnik pooleldi söestununa tänapäevani. Leiu haruldust näitab seegi fakt, et ei varem ega ka hiljem ple kusagil mujal muinasaegset sõnnikut avastatud.”

Saadud materjali uuriti nüüd põhjalikumalt:

“Lõhaverest pärit koproliidid meenutavad väliselt eelkõige trühvleid. /-/ Tuleb märkida, et ka kõige tuntumad ekskrementoloogid pole senini suutnud eristada kitse ja lamba koproliite morfoloogiliste tunnuste põhjal.” 

“Puidu domineerimine just koproliitides endis osutab üheselt, et loomi oli söödetud lehisvihtadega. Kitse või lamba probleemi see aga ei lahendanud, sest mõlemad loomad krõbistavad meelsasti puulehti. Abi polnud ka koproliitide parasitoloogilisest analüüsist. Kuna mingeid jälgi loomanugilistest ei leitud, tuleb tõdeda, et Lõhavere kari oli terve.”

Kroonikate ja laborikatsete põhjalike uurimiste järel jääb artikli lõpus kõlama ehk arvamus, et tegemist enam lammaste produktidega, ja nende lammaste päritolu pea intrigeerivalt kuninglik:

“Lõhavere lauda koproliitidest avastatud villakiudude keskmised läbimõõdud on sarnased linnuselt leitud aardevaka lõnga materjalide omadega. Aare ise, mis sisaldas veel kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid, ripatseid, helmeid ja brokaadiribasid, leiti linnuse kõige suurema hoone rusudest. Kas ei võinud seal elada Lembitu ise, aardevakk kuuluda ta emandale ja leitud loomasõnnik pärineda seega Lembitu pere loomadelt?”