Kivisildniku ulmeluulekogu jutustab
niisiis eestlaste ajalooareenilt kadumisest. Millesse võib suhtuda
nii ja naa või üldse kuidagi. Kui ühel hiljutisel Ji raamatute
esitlusel jäi sellest raamatust mulje kui millestki eepiliselt
vägevast romaanilaadsest tootest (hea müügitöö, eksole), siis
esmakohting jätab natuke roidunud mulje. C'est la vie, eksole.
Läksid liivlased, läksid saurused, lähevad ka eestlased ning
sellele oleks igati mõistusevaba ja marurahvuslik vastu vaielda.
Sest üldiselt on meie tulevik Euroopa jne. Eks siin ulmekogus
kergelt isehakanud prohveti hõngu ole, aga noh, selline see
rahvuslasest luuletaja põli on, ei saa mitte vaiki olla, sest midagi
on vaja öelda, üksikult üldisele jms. Nii jõuab raamatu olulisema
hetkeni alles lõpu eel, nö peatükkides “vähem tühja tööd”
ja “liivlastele järgi”, eelnenud tekstid on mõnes mõttes kui
autori nihelemine kuuma pudrukausiga (lilled, heinamaa &
päikesepaiste).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar