Alastair Reynolds – Spirey ja kuninganna (Täheaeg 1, 2002)

Lookene kaugtuleviku maailmast, kus inimsoolised on omavahelises sõjas ühe ressursidekogumi pärast – ja seda juba 400 aastat. Nagu hiljem selgub, on võitlevad pooled jagunenud nö naisteks ja meesteks; et naistel kergem kosmosesõda pidada jne (ja ega siis modifitseeringutega ei peatutud: piloodid on näiteks jalad saba vastu vahetanud – miks saba? Sest äkiliste kiirendustega laev on veega täidetud, nii lihtsam juhtida). Nojah, loo alguses siis jahitakse üht vaenupoole kätte langenud laeva, mis tuleb hävitada, ent see ei õnnestu kuidagi – hoopis vastupidi, see varjub asteroidile ja jälitajalaev saab talt spoorpommiga kolaka ning selle tagajärjel saboteerivad jälitajat pommist vallandunud nanoosakesed, misjärel piloodid enamvähem katapulteeruvad ja nad tõmmatakse sinna väiksele asteroidile, kus peagi selgub meelemõistusega põgenejale, et ohhoo, sõda on viimasel ajal imaginaarne! Nimelt on tehnika omandanud tehisintellekti, vastaspoolest ehk “meestest” on üldse mingid lalisevad debiilikud alles jäänud, keda masinad rohivad. Nojah, ja asi läheb veel keerulisemaks, sest naistejuhid ei taha sellise teabe ilmsiks tulekut ja asteroid koos kõigi tehnikaimede ja eluslooduse inkubaatoritega tulistatakse sodiks. Aga ehk siiski head võidavad?

ulmekirjanduse baas