Ükspäev saatsin mulle tundmatule Tartu poetessile küpsiseid.
Aadressi küsisin otse, aga pärisnime guugeldasin netist ja vbla panin mööda. Sel juhul ei saanud ta kunagi küpsiseid kätte.
See luuletaja ei olnud Helena Läks. Helena Läks on nimi, mis naljalt ei unune, kui juba mingisugusesse konteksti on sattunud.
See on luuleraamat, eks ole. Ja ilus raamat, seda raamatut välja andes on kõik pingutanud, püüdnud maksimumi. Kärtsroosa ümbrispaber, liivapaberist kaaned, kraapivad. Vana trükimasina alt läbi käimist meenutavad sisulehed. Hoiad seda pihus ja tunned, kui palju kirge on sisse pandud.
Aga see ei ole kerge lugemine, ma kujutan ette, kui sa ei ole kunagi olnud Tartu poetess, pole tundnud ühtegi Tartu poetessi ja ei taju seda Tartu poetessidele ja wannabe-poetessidele iseomast põksu.
Kui su assotsiatsioonid ei jookse nagu jooksevad Helena omad.
Samas, miks nad ei peaks jooksma?
Tudengid ja väljalangejad, Karlova kunstnikud ja Annelinna köökides kuplita pirni valgel Coelho sõimajad, Lasnamäe tätoveeritud tibinad, kel Bertrand Russel käekotis, kõik, kes on kunagi olnud targad tüdrukud või tahtnud sellisega magada või vähemalt asja üle mõelnud ning siis otsustavalt mitte tahtnud sellisega magada, kõik need võiksid aru saada.
Helena kirjutab sellise tüdruku mõtted üles, kirjutab tihedalt, julgelt ja häbenematult. Kui me mõtleme eredalt, kas see ei ole siis juba Päris?
Aga kui see on kirjas, kui see on kaante vahel, kui see on maailmas väljas, siis igatahes juba on. Päris. Luule? See on tobe sõna, tõeline Tartu poetess ei saa seda tõsiselt võtta.
Jätan küsimusele vastamata.
Aa, ilmselt peaks ütlema, et selle raamatu värss on üldjuhul vaba. Ja et kui Kuntu poleks surnud, siis ta v-o esitaks mõne Helena luuletuse lauluna. Mõned neist kõlavad täpselt nagu eriti Kurva Muusika Ansambli formaat, kuigi nii palju eneseirooniat, kui nendes tekstides, ei mahuks vbla muusikasse ära.
Olla Tartu poetess ja ise seda teada on skisofreeniline olukord: sa ei saa ennast tõsiselt võtta, aga samas sa oled tõsine ja jooksed verd nagu ükskõik kes, kui noaga lõigata.
Helena saab selle skisofreenilise olukorraga hakkama, muutumata naeruväärseks, muutumata karikatuuriks ja targa tüdruku rumalaks paroodiaks. Kui luuletus algab sõnadega "diskoajastu unustet tähtede murdunud kingakontstest", olin kindel, et seal on liiga palju sõnu ja seekord siis ka vähem mõtet sees. Aga ometi jõuab ta selle luuletuse lõpuks sinna, et "tahan oma silmade seest välja" ja ma jälle tean: just niimoodi ongi. Nii et viriseda polegi muu kui esimese rea kallal, mis on niivõrd iseenese paroodia, et viib isegi minu, väga teadliku lugeja, eksi korraks.
Vbla on terve see kogu korraga lugeda natuke liig. Vbla oleks targem keskel paus teha. Mulle tundub nimelt iga kord, et esimesed 2/3 kogust on paremad, lõpus hajub see lugu, mida ma tean, laiali ja mõtted, mis seni liiguvad assotsiatsiooniradu täpselt ja armutult, kisuvad kuhugi võõrasse kohta. Mis mesilased? Miks õlu kondentspiimaga?
Korraga on lendavaid mõtteid liiga palju, et ma suudaksin neid päriselt kinni püüda.
Aga võib-olla olen ka seks ajaks lihtsalt väsinud. See on tihe kogu ja ma pidin iga luuletusega kaasa ju hingama.
Ma olin ka kunagi semiootikatudeng ja Tartu poetess.
Seepärast ma teistele sellistele küpsiseid saadangi.
***
hiromant (ehk) pole tänu väärt
tänaval just üks vanamees
puhvaikas
tšehhi botikuis
seisatas mu ees ja ütles et näeb mu suuet
ma solvusin
kindlasti mõtles midagi rõvedat vana pervert
mu näoilme kiirustas teda lausungit täpsustama
ei preili mitte midagi kahemõttelist
ma vaid vaatasin te silmisse ja need kõnelevad sellest et
te surete varem kui mina
solvusin ikkagi
pikka iga siis porisesin talle
taadi nägu lõi särama
seda oligi ta vist kuulda igatsend
hei! nimega panid täppi ja küpsised sain kätte. pakkusin sõpradele ka ja söön vist veel jõuludeni välja, sest ma pole harjunud nõnda suurt kogust küpsiseid omama. ja helena raamatust on tore arvustus ka. tartu on kordki rahul. aitäh korda miljon, silvia
VastaKustuta