Üpris poolmuhe lugu sellest, kuidas
üks inglise pere otsustas seitsmekümnendatel Kreekasse elama jääda
ja rajada kuhugi Ateenast eemale päris oma kodu. Selleks lasi
pereisa end ogaraks tõmmata ning ühe lagunenud sara endale pähe
määrida – aga määravaks sai vaade, mis seal küla kohal mäel
asuvast majast avanes. Pere just ülemäära ei rõõmusta, ent vaade
meeldib neilegi. No ja siis mees ehitab kohalike abiga maja uuesti
üles, koos kõigi heade ja veadega. Kõigist puudustest ja
tervisehädadest ja vääritimõistmistest hoolimata on elu lill (eks
stabiilselt pidev alkoholitarbimine anna oma), sest kohalike kogukond
on ikka midagi muud kui britilikult morn ja vaoshoitud. Kui vanemad
assimileerusid sealsesse eluollu üsna lihtsalt, siis lõpuks ei
saanudki aru, kuidas nende neli järeltulijat seal hakkama said –
eks kitsaskohaks seegi, et küla oli üpris lapsetühi, noored pigem
sealt jalga lasknud.
Nojah, igal juhul, kadestamisväärselt
retrolik ja vitaalne lugu, väike ülevaade ja interpretatsioon
sellise külaühiskonna tollasest toimimisest.
“Kõik on raske, kuid miski pole võimatu. Ma ootasin, kuni Zenon sõnamulina lõpetas ja oma hinna nimetas. Poliitilised tõekspidamised polnud tema äriinstinkte nüristanud. Tema hind oli karjuvalt kõrge. Kõigele vaatamata olin ma uhke oma paranevate tingimisoskuste üle. See oli rohkem meelelaadi kui tehnika küsimus, tuli üle saada inglaslikust häbelikkusest raha suhtes ja hirmust vastaspoolt solvata. Ma tegin tema nimetatud summa pooleks. Ta jäi oma hinna juurde. Ma jagasin selle ja oma esimese pakkumise vahe. Ta jäi oma hinna juurde. Ma jagasin vahe uuesti ära. Ta jäi oma hinna juurde. Ma olin nõus ja me lõime käed. Ma tundsin, et olen rumal ja välismaalane ja vihane, sest tal polnud jätkunud tavalist viisakust kasvõi paar protsenti alla jätta.” (lk 128)
“Arfa võimaldas mul etendada Kreeka isast ning end teenindada lasta. See polnud mitte minu, vaid tema auks. Kreekas on kodu naiste kontrolli all, ning kui mehel lubatakse sekkuda majapidamisse, tähendab see, et ta pole niipalju tuhvli all, kui peaks olema.” (lk 238)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar