Bergi tekstid mulle üldiselt meeldivad
– puudub igav jutustamine, kohe naksti käib mölatu action,
kasutatakse innukalt külm- ja tulirelvi. Nii ka seekord. Willard ja
ta kaaslased peavad turvama üht ülisalajast saadetist, milleks
osutub salapärase minevikuga terrakotasõdur, mis ärkab keset
transportimist nö ellu ja asub teostama tapvat laastamistööd.
Hurmav. Terrakotasõdur pärineb Hiinast, kus ta keisri hauast üles
kaevati – aga tema maagiliseks ülesandeks on kättemaksu teostada,
ning seda savisõdur asubki nüüd ülimalt osavalt ja
destruktiivselt sooritama, vehib aga mõõgaga ja hävitab
mitmesuguseid transpordivahendeid. Willardil ja ta turvameestel on
häda käes, ei saa seda raiska maha võtta ei hea ega kurjaga,
kuulid vaid peksavad savikilde välja. Ja muidugi tekib respekt nii
oivalise tapamasina vastu, milline osavus, milline filigraansus,
milline üleloomulikkus! Aga Willard on ikkagi Willard (kes siis
muu?), ning viimasel hetkel meie omad võidavad terrakotasõdurit,
lahustades ta algosakesteks! See teeb õnnelikuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar