11 jaanuar, 2013

Triinu Meres – Kuningate tagasitulek (Täheaeg 11/2012)

Paistab, et Meres katsetab kirjutamist mitmes laadis – kui esmatutvus oli sci-fi, teine fantasy lugu, siis nüüd tegemist actionilaadsega; (kerges strugatskiuimas) Lew R. Bergi jälgedes, ainult et vähem madinat ja rohkem loomingulisust. Ja selline katsetamine on muidugi ainult hea, ja tekib küsimus, et mida järgmiseks?

Tegemist on siin ehk postapokalüptilise maailmaga (aga võibolla mitte), kus pärast Pauku on radiatsioon ning miskisugune hajutatud võim – on Unioon ja Konföderatsioon, ning lindpriid nende vahel. Radiatsioonirikkamas metsikus taigas käiakse sõjaväestatud retkedel, kus siis kogutakse... midagi (näiteks peategelase kamp leiab kahtlase kinga – sellele tekib küll hiljem seletus). Aga vabas looduses on ka sellised tegelased, keda hüütakse kuningateks – mõistavad inimkeelt, ent on sellised lumeinimese ja vampiiri ja Tarzani segu – suur ülikiirelt liikuv tappev karvane töll, kes päevavalgust ei seedi, kuna ultraviolettkiirgus mõjub talle väga halvasti (lk 25). Samas on need töllid ehk hoopis Paugujärgsed mutandid või masinad või tulnukad, kõik see superliikuvus ja kehaline paranemine ja tehnika mõjutamine, kõik see võib olla pagan teab mis (ja samas on juttu, et inimeste valitsejad kandsid kunagi varem kuningate nime) ja üleüldse kahtlane. Who knows.

Loo keskmes on taigasse lähetatud patrullrühma naissõdur Raun, kes autori poolt loodud huvitav tegelane, aegajalt pole tal ümberringi toimuvast täpselt aimu, ta lihtsalt täidab käsku ja kõik, lisaks veel sümpaatia bossi Katjaga, kel ehk pigem huvid vastassoo vastu. Raunil ühtviisi tähtsad nii grupitunne kui läheduseotsimine; ta on ühtaegu missioonil sõdur kui armukade naine – muidu ebakindel inimene (inimene, mitte naine), aga sõduriks olemine hoiab selgroogu, mõistust.

Ahjaa, lugu siis umbes selline – taigas on kuueliikmeline patrull, kes läheb hädakutsungi peale üht unionistide baasi kaitsma lindpriide eest, ent jäävad hiljaks – peale lindpriisid on baasi rünnanud kuninga nimeline olend, kes siis tappis unionistid ja lindpriid pea täiega maha (nimelt toituvad need metsikud olendid meeleldi inimlihast), vaid paar varjunud bandiiti jäi punkrisse varjunult ellu. Ja jätkutapatalgus lööb see õudus maha ka kolm patrulliliiget ning haavab üht tõsiselt. Aga korraga – ilmub teine kuningas ja võitleb selle killerkuningaga, kakluse tulemus jääb küll selgusetuks, ent hiljem saabunud kuningas osutub millegipärast üsna... inimsõbralikuks, tema kaasabil pääsevad kaks naist inimjanulise kuninga käest! Ja ellujäänud osutavad sellele ootamatule liitlasele abi, lootes tema abil sealt baasist tagasi tsivilisatsioon jõuda – selleks on ainus võimalus kasutada raudteed, millel saaks sõita baasis paikneva Paugueelse auruveduriga. Inimesed jõuavad kokkuleppele pimedas haavu lakkuva kuningaga, et see täiendaks vajadusel rongimeeskonda.

“Nii et Raun võttis kirve kätte, tõmbas laiba käe kehast eemale ning raius nii liigese kohalt, kui oskas. Enam-vähem vist sai õige, sest kirvetera jäi millessegi kõvasse kinni. Ta tõmbas tööriista lahti ja lõi uuesti. Ha! Täistabamus! Ainult veidi nahka ja lihast hoidis jäset ülejäänud keha küljes kinni ja käsi eemale tõmmata ning see lihariba läbi raiuda oli küll vastik, aga vähemalt mitte raske.
Katja võttis ulatatu vaikides vastu ning lükkas läbi kaltsudesse jäänud augu poolenisti valvuriputkasse sisse. Hüüdis siis avausest: “Meil on langenud kaaslasi veel kakskümmend tükki. Me oleme valmis neid teenete vastu vahetama!”” (lk 41)

Ja rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuhh kuni unionistide jäänused peatatakse metsa vahel... ning kuidagi õnnestub kuningas põgenema suunata... aga see pole veel kõik. Kohe üldse mitte. Pool loost jäi jutustamata.

Meres on üpris lihalik kirjutaja, on näha, et tegelastel on keha ja vaim ning need on olulised osad neist. Loodud maailm on üpris verine ja katkendlik, hoolimata sellest, et teksti on hinnatud liialt pikaks, on siin mitmeid auke, mis lugemisel tekitavad küsimusi selle maailma tagapõhjast ja toimimisest (mis Pauk, mis Linn, mis taiga, mis toimub?). Meditsiinilised toimingud paistavad üpris autentsed.
Kas tegemist on Täheaja seni pikima tekstiga?

7 kommentaari:

  1. See ja Hargla «Doanizarre udulaam» on Täheaja pikimad tekstid jah, 35 000 sõna. Võrdluseks, et kui need oleksid eraldi raamatuna ilmunud, siis täpselt samas mahus on näiteks Orpheuse Raamatukogu esimene teos Lovecrafti «Hullumeelsuse mägedes».

    VastaKustuta
  2. Offtopic: Täheaja seekordne formaat on ausalt öeldes nati ebamugav, pisut lahmakas.

    VastaKustuta
  3. kirjelduse järgi kõlab nagu plastmassturvistega ja hõbepaberist mõõgaga rollimäng kuskil eesti metsade vahel. :(

    VastaKustuta
  4. Pole üleüldse tuttav rollimängude teemaga.
    Hõbepaberist mõõgaga selles tekstis ei jännatud... Ikka tõsised automaatrelvad.

    VastaKustuta
  5. See suurem formaat võimaldab avaldada rohkem tekste (paberi täistrükkimisel ja köitmisel trükikojas loeb pigem lk-de arv) ja kui me juba nii harva ilmume (1-2 korda aastas), siis tekkis soov maksimaalselt palju hääd ulmet korraga nende kaante vahele mahutada. Suuremal formaadil on muidki eeliseid (sarnasus Loominguga, parem silmatorkavus raamatupoes jne).

    VastaKustuta
  6. Positiivne on suurem maht (teksti suuruski on üsna väiksemapoolne tegelikult).
    Ent endale meeldib ikkagi rohkem tavasuurus.

    VastaKustuta
  7. "kirjelduse järgi kõlab nagu plastmassturvistega ja hõbepaberist mõõgaga rollimäng kuskil eesti metsade vahel. :( "

    Ma ei oskagi nagu midagi öelda. Millega ma nüüd selle ära teenisin?

    Käed langevad iseenesest rüppe ja meeleheide tuleb peale. S.t. igast asju võib sellele tekstile ette heita ja on heidetud ka - et tegelased pole piisavalt moraalsed, et liiga palju ropendatakse, et tähtsaid asju ei saa teada ja tähtsusetutest saab liiga palju infot...

    Aga "nagu plastmassturvistega ja hõbepaberist mõõgaga rollimäng kuskil eesti metsade vahel"?

    Maitea, kunagi mu toonane ämm teatas, et ma elan tema pojaga koos selleks, et elada tema korteris ja lasta tol pojal oma arveid kinni plekkida, ja kavatsen esimesel võimalusel oma tütre isaga taas kokku kolida, kui too soomest töölt tagasi tuleb.

    Vot täpselt sama tunne on praegu.
    Keegi on absoluutselt õhust mingi mõtte võtnud, millel puudub igasugune, IGASUGUNE objektiivne alus, ja no... kuidas on võimalik vaielda mingi muljega, mil puudub juba eos mingisugunegi seos reaalsusega?

    Hästi ebameeldiv kommentaar, anonüümne internetikasutaja, ja haavav.

    VastaKustuta