25 detsember, 2012

Lew R. Berg – Terrakotasõduri needus (Mardus 4/2000)

Bergi tekstid mulle üldiselt meeldivad – puudub igav jutustamine, kohe naksti käib mölatu action, kasutatakse innukalt külm- ja tulirelvi. Nii ka seekord. Willard ja ta kaaslased peavad turvama üht ülisalajast saadetist, milleks osutub salapärase minevikuga terrakotasõdur, mis ärkab keset transportimist nö ellu ja asub teostama tapvat laastamistööd. Hurmav. Terrakotasõdur pärineb Hiinast, kus ta keisri hauast üles kaevati – aga tema maagiliseks ülesandeks on kättemaksu teostada, ning seda savisõdur asubki nüüd ülimalt osavalt ja destruktiivselt sooritama, vehib aga mõõgaga ja hävitab mitmesuguseid transpordivahendeid. Willardil ja ta turvameestel on häda käes, ei saa seda raiska maha võtta ei hea ega kurjaga, kuulid vaid peksavad savikilde välja. Ja muidugi tekib respekt nii oivalise tapamasina vastu, milline osavus, milline filigraansus, milline üleloomulikkus! Aga Willard on ikkagi Willard (kes siis muu?), ning viimasel hetkel meie omad võidavad terrakotasõdurit, lahustades ta algosakesteks! See teeb õnnelikuks.

Kommentaare ei ole: