Kergelt “Väikese printsi”
meeleoluga lugu, aga siiski pisut äraspidine. Seiklejast astronaut
armub nimelt planeeti, mis paistab mehele kujutlusliku ideaalnaisena
– miraaž, mis on liialt hea. No probleemiks see, et tegelt on
planeet plahvatamas – ta ei ole enam süütu, tema pinnale on
astunud mehe jalg (tõsi küll, planeedi enda vabal valikul). Nojah,
planeet hävineb, planeet teab seda ja mehe robotist kaaslasest teab
seda niisamuti. Ainult mehel on raske uskuda, et peab lahkuma oma
unelmast, paradiisist, tema Meredithist. Robot püüab teda
lahkuvasse kosmoselaeva tarida, ent mees ei taha kuidagi taltuda.
Lõpuks tehakse kompromiss ja laeva võetakse kaasa purk planeedi
liivaga. Lahkub laev, taamal plahvatab planeet. Ja laevalaboris
tõuseb liivast jälle... peaaegu täielik Meredith (no paar kehaosa
puudu)! Mis on üks õnnetu miraaž. Kurb, kuna peab tehistingimustes
virelema, ent viimaks lubab mees miraaži ta palumise peale
avakosmosesse laiali puistata (et see saaks millalgi taas planeediks
moodustuda). Robotil saab villand sellest emotsemisest ja määrab
mehele ravimikuuri. Kurb lugu, kas pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar