01 märts, 2013

Airika Harrik – Õnnistatud needus (2012)

Harriku raamatus on tegevusel punn põhjas nagu mõnel Lembe tormilisel romaanil, ning milline süüdimatu haare! Mõneti humoorikas, kui Saatana teine poeg üritab tappa mäejutlust pidavat Jeesust ning kuidas Jeesus päästab selle deemoni hoopis inimeseks ja ühtlasi valmistavad nad üheskoos püha graali. Pool raamatust toimub üldse Põrgus, mis on kui Maa antipood – deemonid söövad kõiksugu jälkusi, narkootikumid on head, tänavatel patseerib vabaarmastus ning parimaks meelelahutuseks on tõrvajärvedes ujumine. Ühesõnaga, kõiksugu möllu on küllaga ja autor ei hoia end kuidagi tagasi, ja tõepoolest, miks peakski.

“See lugu oli imelik, rõve ja samas ka huvitav.” (lk 320)

Selles raamatus on siis eelkõige Valvur Akiira seiklused Maal ja Põrgus, Annika on nüüd Rändur ja üleüldse kõva sõna. Selgub, kes Annika armastatu (ja isa) Martin tegelikult on – Põrgu kurikuulus Mõrtsukas, Luciferi vastu mässaja. Akiiragi leiab omakorda armastuse, kelleks osutub Luciferi võltspoeg (kes omakorda esines Luciferi teise pojana jne), kelle isa on Martin (üleüldse tekivad peategelastel mitmed sugulused, mis on sutike seebiooperliku maiguga). Käib üks pendeldamine Põrgu vahet, mille käigus sekkutakse muuhulgas sealse ülemvalitseja valimisse; lüüakse maha Luciferi truudusetu naine (kellega Martin selle võltspoja tegi – ja naine väidetavalt teab, miks on Annika ja Martini saatus tegelikult ühendatud), Sten täidab oma vaimuülesande ning vabastab võltspoja tädi needusest – ja see naine on hirmus... Akiirast saab Reetur... Oeh, ja palju veel.

“Kui sa kohtad oma Teist Poolt, pidavat sinust täiesti teine inimene (või Valvur) saama. Miski ei pidavat enam endine olema. Vähemalt alguses. Mina tundsin end täpselt samamoodi. Ma ei suutnud pilku TEMA pealt ära rebida. Ma oleks hea meelega kohe tema juurde jooksnud ja talle kõik oma tunded lauale ladunud. Kogu seda õnne ja rõõmu ei suutnud kuidagi varjutada ka tõsiasi, et tegu oli väikese ruuge kitsega. Keda selline pisiasi huvitas?” (lk 61)

Harriku plussiks on lähimineviku Eestis toimuvate raamatusündmuste kirjeldamine, samas üleloomulikud kandid jäävad kuidagi puiseks või kahvatuks, Põrgu on kui pisut lapsik ja rohmakas klotsimaailm. Kui esimene raamat oli huvitava ülesehituse ja kõiksugu põhjaliku taustaga, siis see raamat on rohkem seiklusjutt (uskumatu ikka, et nii noor autor on võimeline sellise haardega teksti kirjutama).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar