Piret Lai – Varitõde (2013)

Kirglik põnevuslugu rikka pärijanna ja veetleva salaagendi okkalisest armumisest. Kõik võiks ilus olla, kui ainult poleks igasuguseid juhtumeid ja arusaamatusi, mis ei lase nende armuleegil täiel jõul lahvatada. Küll saab naine kogemata kombel mehe asemel korralikult peksa või on mehel agenditöö tõttu miilustamised teiste naistega, mida siis armumises mitteveendunud kangelanna juhtub pealt nägema (naljakas, et kangelast vahel häirib, et kangelanna on temast paarkümmend sentimeetrit lühem – no see on tõesti kriteerium, mille järgi suhet proovida). Põnevust ka justkui on (ikkagi ülisalajase luureorganisatsiooni tegemised Ameerikas ja laias maailmas), kuivõrd tekst poleks tempolt maha krutitud tänu sellele, et autorile on vaja tekstis juhtuvast rääkida mõlema peategelase vaatepunktidest – algul ühe versioon, siis teine omakorda üksipulgi juhtunust (eks versioonid on mõnevõrra erinevad, aga no seda saanuks vähe kiiremalt-ökonoomsemalt markeerida). Raamat lõppeb iseenesest puändikalt – või oleks selliste raamatute puhul seda õiget lõppu oodata järje puhul?

Natuke harjumatu, et autor tarvitab tekstis niivõrd tihti peategelaste täisnimesid – sedaviisi korduvad Marta Eavans kui Willie Douglas nii autori jutustuses kui tegelaste sisekõnedes. Ehk veidi üle keskmise on arutlusi suguelundite eri erutusseisundite ja aistingute kohta (omaette ooper on Willie Douglase 24h seks 8 ejakulatsiooniga ja need kubemepeksmised, mida teostab ta kallal Marta Eavans). Tekstil on nii toimetaja kui korrektor, kes võinuks käsikirja nii mõnegi koma lisada, aga eks stiil ole stiil. Ühtlasi tekib muidugi mõte, et ehk tegemist naistekate paroodiaga, teatud nullstiil ja samas ülepakkumine? Kes teab, võib olla nii või naa ning teisiti.

“Ta oli kuulnud kusagilt suruõhuhaamri tüminat ja taibanud siis, kui müdinast hakkasid eralduma üksikud mütakad, et see oli hoopis tema kurku tõusnud süda.” (lk 81)

“Kui ta lõpuks pärastlõunases palavuses tukastas, nägi ta segaseid unenägusid, milles figureerisid nii tema ülesandega seotud ohtlikud inimesed, heledapäised jumalused kui ka väike habras haldjas, kes tiibade väreledes sinitaevasse tõusis, jättes tema longus riistaga tühjusse seisma.” (lk 145)