Roberto Bolano "Antwerp" (2012)

"I wrote this book for myself, and even that I can't be sure of."
Bolano varajane novell, mis jäi mulle taas kummaliseks tekstikogumikuks. Õhuke raamat koosneb miniatuuridest, mis on omavahel kuidagi seotud. Kujutage ette polaroidi fotosid, kümnesekundilisi käsikaameraga filmitud kaadreid, suvalisi audiolindistusi mööduvate inimeste lausetest ja autori heietusi, mis kõik kokku visatud.
 
"The language of others is unintelligible to me. "Tired after being up for days" ... "A blond girl came down the stairs" ... "My name is Roberto Bolaño ... "I opened my arms" .."

"The camera zooms in: impassive faces that somehow, without intending to, shut you out. The author stares for a long time at the plaster masks, then covers his face. Fade to black. It's absurd to think that this is where all the pretty girls come from. Empty images follow one after the other."

Ilmselt on hea, kui see läbi lugeda ühe ropsuga, mis võtaks vast normaalses tempos kusagil pool tundi. Mina manustasin novelli tükiti, reisides mööda Tallinnat ning sain aru, et nii lugeda on seda kui tükke tükeldada. See on eksperimentaalne, spontaanne kirjandus ja autor on selle novelli üle uhke.
   Üksindus haaras, nagu käiks võõra linna tänavatel peale pimedat vaimuna. Kuuled pealt ühte vestlust, siis vaatad mõne minuti kellegi aknast sisse ja hõljud tänava kohal. Siis satud metsarajale ja mingi küürakas ajab välismaalasega juttu. Unenäoline.