Hrafnkell Freysgoði saaga. Gunnlaugr Ussikeele saaga (2013)

Vanapõhja on lööv sõna, polegi varem sellist väljendit näinud kui nüüd siit tõlkija saatesõnast. Aga milliseid kujutelmi küll äratab üks tühipaljas väljend, puha mõistusetaguseid. Siinses raamatus niisiis kaks näidet vanapõhja saagadest, mis lugemiseks on niisamuti kõlbulikud. Avasaaga on selline verine vanapõhja väheke kommete komöödia, kus siis õigluse ja võimu küsimused, kord üks ja teine peal.

“Esimesel talvel kasvatas ta vasikaid ja kitsetallesid ning sai sellega nii hästi hakkama, et peaaegu kõik, kelle eest ta hoolt kandis, jäid ellu. Võib öelda, et kevadeks oli igal lojusel kaks pead.” (lk 30)

Aga Ussikeele saagas on nii shakespeare'likku löövust kui jaburat camphuumorit, solvangud ja mõõgad ja värsid muudkui lendavad või paitavad kõrvu. Lugu siis sellest, kuidas ühe mehe unenäo põhjal ennustatakse talle häda ja viletsust, mis on mehe raseda naise kõhust tulemas – tuleb tütar, kes tekitab vägevate hulgas paksu verd. Mees tahab seepeale tütrest vabaneda, aga noh, naine kavaldab ta üle. Lähevad aastad ja tütrest saab Ilus Helga, kellega hakkab plaani pidama noormees Ussikeel, kes on oma nime vääriline ja mitte just kõige alandlikuma meelelaadiga. Isa ei taha Helgat noormehele anda, sest noh, kutt ei paista neidu väärt olevat. Kutt siis tahab tõestada end ja läheb kolmeaastasele kauplemistuurile, et tagasi tulles näidata oma tõelist väärtust. Reisid viivad ta Norra, Rootsi ja Briti saartele, vahel tekitab skaldist Ussikeel oma värssidega häda ja viha, vahel jälle õnnestub kuningaid meelitada. Ja ta satub ühtlasi kokku teise skaldiga – kel nimeks Hrafn (need ja need on ta vanemad jne). Ussikeele arvates on ta parem skald kui Hrafn. Too arvab vastupidi.

Va luuletajad lähevad riidu. Ja Hrafn kiirustab tagasi Islandile, et kättemaksuks Ilus Helga endale kosida (Ussikeelgi kuuleb sellest kavatsusest). Ta plaan õnnestub, kolme aasta möödudes pole Ussikeel ikka tagasi jõudnud – Inglismaa kuningas vajab vapra skaldi sõjalist nõu taanlaste ähvardava invasiooni vastu. Lõpuks jõuab Ussikeel Islandile, ja noh, tõepoolest, Ilus Helga on vastutahtsi munsterdatud Hrafnile. Kuid õnne pole see õuele toonud – Helga on õnnetu, Ussikeel on masendunud, Hrafn ei ole rahul. Viimaks otsustavad mehed surmani võidelda, kuid oh õnnetust, kohalikud võimumehed keelavad sellised kahevõitlused ära, mingi naise pärast pole vaja üksteist ära veristada. Seepeale otsustavad mehed Helga eest surmani taplemiseks väljaspool Islandit kohtuda. Mis edasi juhtub? Juhtub nii nagu Helga isale ennustati. Ja Helga sünnitas palju lapsi.

“Torsteinn hakkas seepeale norralasesse halvasti suhtuma ja too läks suvel minema ning nüüd on ta saagast väljas. /-/
Ja Torgerdr muretses Torvardile koha laeval, mis asus teele Merikarbilahest, mis asub põhjas Steingrimifjordis, ja andis talle vajaliku teevarustuse. Torvardr läks siis välismaale ja on nüüd sellest saagast väljas.” (lk 43, 44)

“Kõik need, kellest siin on nüüd juttu olud, elasid kõik ühel ja samal ajal.
Selle aja paiku toimus see kõige parem, mis kunagi siin Islandil juhtunud on, nimelt et kogu maa pöördus ristiusku ja kogu rahvas ütles vanadest uskumustest lahti.” (lk 47)

“Veidi hiljem hakkasidki liikuma kuuldused Gunnlaugi tagasisaabumisest. Helga muutus seepeale Hrafni vastu nii tõrksaks, et mees ei saanud teda enam oma kodus pidada ja nad pidid minema tagasi Linnusele. Hrafn sai Helga embustest vähe rõõmu tunda.” (lk 66)