P.I. Filimonov – Thalassa! Thalassa! (2013)

Filimonovi esikromaan on olnud kahtlemata viimaste aastate üks värskemaid eesti kirjandusteoseid, ja nii oli enne käesoleva romaani lugemist ühtviisi ootus järjekordsest löövast lugemiselamusest kui ka võimalik pettumus, et sellist inimlikk rõõmu ei saa korrata ega ka ületada. Ja noh, eks nii enamvähem läkski. Rõõm on, aga mitte taevalik. Kuigi, see on vaieldav, kuid sellest siin ei räägi, väljendudes mõneti autorlikult. Aga kes teab. Keegi.

Autor on kokku kirjutanud 4 tegevusliini, mis raamatu jooksul rohkem või vähem haakuvad teineteisega. On Georgi ja Adam ja Jean-Paul, kes otsivad Georgi neidu, kes ühel hetkel lihtsalt lahkus (ja selgub va kummalisi seiku neidise tegemistest). On Arkadi, kes pärandust saades unistab ideaalse pornofilmi väntamisest (aga kõik läheb nii, nagu targemad mehed teavad). On Blutussov, kes tuntud muusikuna läbib keskeakriisi. Ja siis on Esimene Veekandja, kes on käima lükanud mittereligioosse Veekandjate liikumise, kel siis eesmärgiks saada või lahustuda kõik üheks, või midagi sellist. Meri! Meri?

Et ideoloogi jutustus on kaldkirjas ja võrreldes teistega toonilt hoopis, ee, tõsisem ja kuivem, siis see tekst ehk hakkaski mulle avanema alles lõpus, varem oli selle lugemine ikka paras telliskivi järamine teiste vendade, võiks öelda, lahedate juhtumiste vahel. Sest noh, Georgi-Arkadi-Blutussov on võrdlemisi süüdimatud tegelinskid, kes puutuvad-põrkuvad kokku Veekandjate liikumise eri tahkudega. Nendega lihtsalt juhtub. Üks kaotab naise liikumisele ja püüab neile vastu hakata, üht aitab liikumine vaimset pornograafiat teha, üht kasutatakse hümni kirjutamiseks. Käib üks rohkem või vähem dramaatiline tramburai, mida siis kainestab Esimese Veekandja mälestused ja arutlused. Seda raamatut peaks vast kaks korda lugema, saaks viimaks rohkem pihta, et mis side siis kahe tegelase vahel oli ja on. (Ja ega poleks võimatu lugeda raamatut kaldkirjapeatükkideta – a la “Meister ja Margaritat” ilma inkvisiitori nüristavate osadeta. Või noh, nagu viimati lugesin “Jää ja tule laulu” Dany peatükkideta.) Ning kõikjal on veekandjate haarmed, kui võid, ära usalda kedagi. Aga kes sellest ikka teadlik on.

Filimonovi trumbiks on kahtlemata dialoogid, mis on ühtaegu argiselt arulagedad kui ka... muinasjutulised (miks nii ütlen, ei oska põhjendada – mitteteadvuse värk). Ei mäleta, kas esikromaanis autor samamoodi teksti ja tegelasi seletas, igatahes nüüd on päris tavaline, et jutustaja lahkelt vestleb lugejaga, andes teada tegelaste võimalikest motiividest või üldse eesootavast (kuigi vahel luiskab, muidugistki). Postmodern, eksole, lisaks veel ajaga kruttimine, millal valmis hümn ja reklaamfilm. Lihtne oleks ehk öelda, et pisut pelevinlik müstika, kuigi see pole tõesti tõsi. Või hoopis sohu karata arvamisega, et Veekandjate liikumise hingesugulaseks on ehk väikestviisi Martini raudsaarlaste Uppunud Jumal. Ja mis see nüüd kõik kokku on, tõepoolest, ei oskagi arvata. Igal juhul tubli tükk moodsat kirjandust.

“Georgi ei olnud üldiselt rumal noormees. Tegelikult, ma ei olekski hakanud kirjutama lollpeast, ehkki ka see on omamoodi huvitav, selline autori lähteülesanne, kirjutada põnevalt lollpeast, nii et lollpead ei peaks teda enda hulka kuuluvaks ega solvuks. Aga sellest hiljem, mitte siinkohal.” (lk 242-243)

“Ka Tema rääkis mulle, et peab liikuma. Ta rääkis mulle, et peab liikuma, et unustada. Et mitte mõelda. Et mitte mõelda, peab Ta liikuma. Liikumine aitab mitte mõelda. Mõelda on valus ja kahjulik. Kahjulik sellepärast, et on valus. Mõttelage, lõputu, võimalik isegi, et sihitu liikumine aitab mitte mõelda. Ma ammutasin selle mõtte Temalt.” (lk 467)

trakyllmaprokrastineerinj2lle