Neljandat raamatut
võiks pidada Westerosi naiste osaks. On naised, kes tahavad
valitseda meeste maailmas (Cersei, Asha, Arianne), ja on naisi, kes
tahavad selles meestemaailmas osaleda või ellu jääda (Gilly,
Brienne, Sansa). Ja siis on veel Arya, kes... ajab mingit oma asja.
Ning lagunenud Catelyn. Aga jah, mida raamat edasi, seda enam
killustub (või õigemini täieneb) “Jää ja tule laulu” loo
jutustajate ring, nüüd siis lisanduvad Dorne'i ja raudsaarlaste
intriigid. Pilt rikastub, ent esimese raamatu homogeensest maailmast
on saanud üks hoomamatu pundar, liiga palju küsimusi, millele oleks
huvitav vastuseid leida.
Lühidalt ja
ausalt, “Vareste pidusöögi” huvitavad peatükid on: Cersei,
Jaime ja Brienne'i omad; normaalsed lood on metsikutelt
raudsaarlastelt ja Dorne'i tähtedelt; igavad ja õigemini tüütud
on Sansa, Arya ja Samwelli seekordsed questid lossis, templis või
pardal. Kui kolmandas raamatus tõusis Arya päris huvitavaks
tegelinskiks (Beric! Clegane!), siis nüüdne Braavose elukool on
ikka peris nüri (või õigemini ma ei adu selle näotute templi
löövust). Ja niisamuti Samwell ja tema merereis Oldtowni, peale
Aemoni lugude ei taha sellest suurt muud meenutada. Sansa lugu on
lootusetu tütarlapslus (hirmuga ootan viienda raamatu Daeneryse
narratiivi massiivi); Petyr võidab kadunud Joffreylt aunimetuse
“sarja kõige tülgastavam tegelane”.
Kui Brienne tundub
algul selline igav mõõgaga nähe, siis tegelikult on see
sõjakoleduste järgne kuningriik ikka päris rusuv nähtus (ka Jaime
peatükkides kajastatakse seda üsna palju). Pole põllusaaki ja talv
on tulekul, inimkaarnad nokivad korjustel. Ja noh, iseasi, mis
säärasest raudneiust (samas Tyrioni endine kannupoiss Podrick
äratas temas mingil moel, ee, briennelikku emalikkust) peale
puremist ja poomist üldse sai. Berici ja Thorosi kamba mandumine
Catelyni tööriistaks pole just rõõmsaim asjakäik, ent eks
ideaalidel on kombeks paratamatult taanduda. Berici kadumine sarjast
teeb nukraks.
“Justice.” Thoros smiled wanly. “I remember justice. It had a pleasant taste. Justice was what we were about when Beric led us, or so we told ourselves. We we're king's men, knights, and heroes... but some knights are dark and full of terror, my lady. War makes monsters of us all.”
“Are you saying you are monsters?”
“I am saying we are human. You are not the only one with wounds, Lady Brienne. Some of my brothers were good men when this began. Some were... less good, shall we say? Though there are those who say it does not matter how a man begins, but only how he ends. I suppose it is the same for women.”
(Brienne, lk 908-909)
Raamatu tipuks on
blondide kaksikute tööd ja tegemised, nende tõus ja langus,
allakäik või katarsis, liha ja iha. Cersei saab Tommeni kaudu
peaaegu võimule (Tywin pole enam ees)... ja siis hakkavad vead kätte
maksma, rääkimata probleemidest, mida põhjustavad õukonna
värskemad ja ambitsioonidega kaunitarid. See, kuidas Cerseile
noorema venna Tyrioni päid esitletakse, selles on montypythonlikku
mõõdet (nt lk 760-761). Jaime'st seevastu kujunes üks
lombakrüütel, kes tahab endast Valgesse Raamatusse midagigi
positiivset maha jätta, aga... kes usub teravkeelset Kuningatapjat,
seda kuningriigi kuulsaimat vandemurdjat? Ent eks väiksemadki
heateod (Pia! Edmure!) on vast Jaime karmale sõnnikuks (kuigi
tõepoolest, üldse ei imestaks, kui Martin lükkaks tegelase mõnele
uuele jõledusele a la Bran, no juhtub noh). Lannisteride suguvõsast
on tegelikult toredaid tegelasi esile kerkimas – Genna, Kevan,
Devan ja muidugi kaunis Lancel oma uue kutsumusega. Shall be fun! Või
kes (võikust) teab.
“He frowned. “The Wall is cold.”
“And I am warm.” Cersei put her arms about his neck. “Bed a girl and kill a boy and I am yours. Do you have the courage?”
Osney thought a moment before he nodded. “I am your man.””
(Cersei, lk 359)
Siin raamatus siis
mitmeid viiteid sellele, millest räägib Martini värskeim tekst (nt
lk 337), samuti on viiteid Dunk & Eggile, kellega Aemon
isiklikult kokku puutus (nt lk 311). (Hmm, kas Aemon oli valmis
Daeneryse lohede nimel oma püha vandetõotust murdma? Kui Roberti
ülestõusu ajal suutis end ometi ohjeldada suguvõsa päästmisest?)
Kui Samwell on oma rännakutel kohanud Brani ja Aryat (ning muidugi
Joni), siis ehk järgnevalt puutub ta kokku ka Rickoni ja Sansaga
(ja, ee, Catelyniga? Ja aitab Nedi konte paika seada?). Oma tahumatul
moel on Victarion lahe tegelane, tema questiga võib tõepoolest
ükskõik mida juhtuda – peamine, et Euroni kinke ei tohi usaldada,
ning pagana vend mehkeldas ta naisega. Ja pole hullu, nüüd on
Tommenil ja lõvidel niisamuti kolmepäine lohe, seda küll nunnude
kiisupoegade kehastuses.
“In the game of thrones, even the humblest pieces can have wills of their own. Sometimes they refuse to make the moves you've planned for them. Mark that well, Alayne. It's a lesson that Cersei Lannister still has yet to learn.”
(Alayne, lk 477)
Raamatu teine pool
läheb päris madinaks ja muidu ärevaks (hehe, Cersei... wtf?) -
tore, et see on nüüd järgmisena eesti keeles avaldamisel (kui
“Vareste pidusöögi” esimese osa eestinduses on proloog üks
arusaamatu peatükk, siis kogu raamatu kontekstis muutub see väheke
arukamaks). Intriig rullub üha keerulisemaks, nüüd lisanduvad
ülikutele veel rahvalikud või elitaarsed liikumised –
usuvennad-varblased ja meistrid. Segane värk, ja aina küsitavamaks
muutub, kuidas Martin selle kõige mingil moel rahuldavalt lahendab.
Õlgadel on liiga palju päid.
“Biter's mouth tore free, full of blood and flesh. He spat, grinned, and sank his pointed teeth into her flesh again. This time he chewed and swallowed. He is eating me, she realized, but she had no strength left to fight him any longer. She felt as if she were floating above herself, watching the horror as if it were happening to some other woman, to some stupid girl who thought she was a knight. It will be finished soon, she told herself. Then it will not matter if he eats me. Biter threw back his head and opened his mouth again, howling, and stuck his tongue at her. It was sharply pointed, dripping blood, longer than any tongue should be. Sliding from his mouth, out and out and out, red and wet and glistening, it made a hideous sight, obscene. His tongue is a foot long, Brienne thought, just before the darkness took her. Why, it looks almost like a sword.”
(Brienne, lk 798-799)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar