Minajutustajal on
konkreetne unistus või eesmärk. Ta tahab saada miljonäriks (ehk
siis nagu õpetatakse eesmärgitaevasse saamist: vajadus > motiiv
> tegevus). Ja miljonäriks ta saabki, palju õnne-palju õnne,
ent kahjuks peale II maailmasõda ja napilt enne kommunistliku võimu
lõplikku kinnistumist Tšehhoslovakkias. Ent miljonitest ilmajäämine
avab tal teistmoodi silmad (või ta jäi lihtsalt... vanaks?
Üleelatust nõdraks?) ja... ja... loomulik olemine on tegelikult
kõige rahuldavam? Või mis?
Lugu ise on päris
pöörane või õigemini tundub pöörane läbi peategelase
jutustamise – sest no mis võiks iseenesest olla huvitav selles,
kuidas mingi noor tüüp unistab rikkaks saamisest, tõusta kelnerist
hotelli omanikuks? Noh, nagu mingi totter ameerikalik eluõpetus,
eksole? Ent jutustajaga lihtsalt juhtub... asju. Erinevad töökohad
oma nõudmistega, väiksest kasvust hoolimata igati tegus naiste
rahuldaja (kuigi jah, eks aaria seemne mõõtmine mõjuks kindlasti
paljudele meestele traumeerivalt), ning mitmed kohatud inimesed,
kellelt võib noppida viljaka või mäda tera. Karjeristina kündkem
elupõldu. Ja oleks siis tegu tavalise kelmiromaaniga (või täpsemalt
– kelneriromaaniga: mehest saab kelner, seejärel natsi abikaasa,
seejärel miljonär ja lõpuks režiimi vabatahtlik orjatööline),
ei, autor on valla päästnud vaba tekstivoo (no mis on muidugi vaba
tekstivoog (ehk siis loetamatu plära), pigem ikka... vaid ausalt
enesele kirjutamine?), mis pulbitseb edasi ja edasi. Või kuidas? Ei,
pigem mitte. Siin on niisamuti mitte-eksitavad kõrvallood, või
samas ei saagi neid üleüldse eristada minajutustaja loost. Ja
hundikoerast hakkab kahju.
“Pealegi pidasin ma ennast väljavalituks, olin kindel, et kui siin minu asemel oleks olnud keegi teine, poleks ta midagi näinud, aga mina nautisin seda, mida nägin, mind isegi rõõmustas, et nägin säärast kaost, mis tekitas õudu, see oli umbes sama, et igaüks meist kardab kuritegusid ja püüab õnnetusest eemale hoida, aga kui kusagil midagi juhtub, siis igaüks, kel vähegi võimalust, läheb ja vaatab, jõllitab kirvest peas, vanamutti, kellest tramm on üle sõitnud, aga mina muudkui kõndisin ega põgenenud kuhugi, kuigi enamik inimesi põgeneb paigast, kus nad õnnetust nägid; mulle meeldis, et kõik oli, nagu oli, mulle sai selgeks, et seda õnnetust, kannatusi ja õudusi on minu jaoks vähe, et seda kõike võiks minu kaela, samamoodi nagu kogu ülejäänud maailma kaela, määratult rohkem sadada...” (lk 153)
Natuke meenutab
raamat Hilsenrathi romaani (või siis Celine'i antipood?).
Kõikvõimalikud naisekeha käsitlused on üpris meelad. Ja no tõlge
on ikka kõva töö, siin postituses toodud muust tekstist
morbiidsemad näited on ühed lihtsamad tõlkija töödest.
Kuidagi segasevõitu
postitus. Raamatust inspireeritud! (Kuigi romaanis põlnd vist ühtki
sulgu.) (Sest noh, eksole, sulgude kasutamine on alati out.)
“Tegelikult seal
kõrtsis ma mõistsin ikka ja jälle, et elu mõte on pärida surma
olemuse üle: kuidas ma käitun, kui tuleb minu aeg, et surm, ei, see
iseenda küsitlemine, see on kõnelus lõpmatuse ja igaviku
vaatevinklist, et surma mõistmine on kaunist ja kauni mõtlemise
algus, sest oma teekonna mõttetuse nautimine, teekonna, mis nagunii
lõpeb enneaegse äraminekuga, omaenda tühisusest saadud elamus,
täidab inimese kibedusega, seega iluga.” (lk 167)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar