Indrek Hargla – Süvahavva. Esimene suvi (2013)

See on mul esimene kokkupuude Süvahavva maailmaga, sest pole värsket sarja vaadanud – no pole tõsimeelse õuduse huviline ja nii edasi (mis on vabameelne õudus – näiteks see või see). Ning peale raamatu lugemist nüüd ei teagi, kas hakata teist hooaega jälgima, sest arvatavalt parim tegelane löödi vist nokauti (huvitav, kes teda televisioonis kehastas). Ent eks näis, raamatus lubatakse, et Süvahavval on veel sadu saladusi peidus... Mis teha, on selline neetud koht.

“Sinu laps ei vali oma tulevikku! Minevik valib ta ise.” (lk 385)

Lugu siis sellest (hea küll, enamus niikuinii teab lugu), kuidas neljaliikmeline pere kolib Põlvamaale, sest ootamatul kombel pärandatakse neile seal maja. Kuid pea kohe selgub, et midagi on selle majaga väga kiivas, jutud salapärastest surmadest jne. Ja külaelanikud, need pööritavad kohtlaselt silmi uustulnukate saabumise peale. Või siis hakkavad kahtlaselt semutsema pereisa või -emaga. Pere noorim laps on Arno. Väga salapärane, mõneti autistlik geenius. Miks ta vaikib, kus peituvad tema omapära juured? Mida ta majas kuuleb ja näeb? Varsti avanevad vana maja õudused niisamuti nö tervemõistuslikule osale perest... ehk siis puhkeb etnohorror. Tapetakse, seestutakse ning sõbralikus ja suvises Põlvamaa asulas välguvad sajanditest ägisevad vaenukirved. Sest Vaigutaja tahab maailma murda. Ent mitme põlvkonna kõvad ja raske käega eesti naised lahendavad või hoiavad õõvastavaid saladusi, mille kaasabil nad sel korral punase põrgulise tagasi saadavad. (Aga Peep? Juhan? Kevin? Ilmar? Mis neist sai?)

“Pealegi olid need raamatud jällegi üsna kummalised ühe külajoodiku kohta. Võiks ju arvata, et kui selline üldse midagi loeb, siis lihtsama koega sopakaid või mingeid telesarjade kirjandiks ümbervisandatud mugandusi.” (lk 62)

Tegemist siis Hargla lugejasõbralikema romaaniga – kindlasti on inimesi, kes suurt ei huvitu keskaegsetest müsteeriumitest või ulmelisematest / alternatiivajaloolistest tekstidest. Siin ongi puhas kodumaine põnevusromaan tuntud headuses. On hoogne ja saab naljagi. Harglale iseloomulikult on mõned viited Süvahavvast suurematele vandenõudele ning muidugi kerge rooskamine tänapäeva demokraatia teemal. Iseasi, kui palju segab raamatu retseptsiooni see, et tegemist on algselt seriaali käsikirjaga, kas sellele on õnnestunud rohkem liha peale kasvatada kui meelelahutuseks nõutud. Seda vast mitte. See on tempokas meelelahutus.

““See on loomulik,” ütles kummaline mees Ludwig von Risebetter. Ta osutas hobuse poole. “Tema on Niebelung.”
“Nissan,” ütles Feliks ja näitas oma autole.” (lk 263)

ulmekirjanduse baas
reaktor
siiliste raamaturiiul