F. Gwynplaine MacIntyre – World Without End (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Lugu lähituleviku süstlahoorast, kes kuritahtliku nanotehnoloogilise süstlasutsu tagajärjel saavutab surematuse. Mis on pisut niru saatus, sest miski epideemia pärast sureb peagi inimkond ja seejärel muu fauna ja tasapisi floora. Pluss on see, et 16-aastaseks jäänud neiu ei vaja sööki ega jooki (ja ka mitte õhku), sest nanoosakesed tema sees toodavad kõik eluks vajaliku (viis, kuidas surematu keha endale aineid omastab, on ehk kummaline ja lastele sobimatu teada). Aastasajad, tuhanded ja viimaks miljonid mööduvad, Maad külastavad mõned võõrtsivilisatsioonid, ent ikkagi lahkuvad – sest kõige lõpuks on Päike ise Maad hävitamas, ja surematu neiu tunneb esmakordselt mõningasi füüsilisi muudatusi (ahjaa, nanoosakesed ei saa hambaid parandada, ja nii võib näiteks hambavalu kesta mõned sajandid). Ta on proovinud end tuhandeid kordi tappa, ent nanoosakesed ehitavad ta alati surmast üles, ja see on üpris valuline protsess (tõsi küll, kas siis taastub hammaste endine halb olukord või saab uue hambumuse?). Kui Päike hävitab Maa, kas see oleks siis surematule kauaoodatud pääsemine elust? Või oleks lõputu suremine ja elluärkamine Päikese süleluses kuni see viimaks hävineb?

MacIntyre on sellist hoomamatut aega üpris kenasti kokku sidunud peategelase märkmete katkete kaudu.