Mark Hodder – The Strange Affair of Spring-Heeled Jack (2010)

Kahtlemata viimase aja üks lõbusamaid lugemisi, kõik need pöörased seiklused 19. sajandi alternatiivajaloolises Londonis, need mekivad kenasti ja tekitavad usku normaalse kirjanduse olemasolusse. Igasugu aurutsemist on siin raamatus ikka päris pillavalt, asja muudab hullemaks see, et radikaalsed tehnikud ja eugeenikud on ühendanud oma tarkused ja huvid nö parema maailma loomiseks – ja noh, tulemus on päris õõvastav (ja millised maailmavallutuslikud plaanid nende liidritel on!). Loo põhjaks on see, et 1840. aastal mõrvatakse kuninganna Victoria ja järgmiseks kroonitud peaks saab Albert. Ei mingit viktoriaanlikku ajastut, ja ühtäkki hakkavad laialdaselt levima tehnoloogilised uuendused, mis kuuluksid pigem tulevikku – ent on siiski 19. sajandi olude nägu. Ja siis on veel anarhistlikud ja vabameelsed libertiinlased, teine äärmus tehnikute ja eugeenikute gruppidele, kõik nad tahavad maailma muuta. Kummalised ajad, kummalised inimesed, kummalised teod.

“Edward Oxford didn't believe anything he saw any more. The world was one giant fairy story; a crazed jumble of talking apes and horse drawn carriages and accentuated manners and the stink of unprocessed sewerage and, now, flying chairs which trailed stream.” (lk 428)

Üks veidramaid ja kõmulisemaid müsteeriume on see, et miks on viimastel aastakümnetel üks veider justkui vedrudel hüppav kostümeeritud inimolend noori tütarlapsi ahistanud, kisub neil ülariided lõhki ja siis haihtub vandudes õhku. Tegemist on kui muinasjutust ellu ärganud olendiga, mida tuntakse nimega Spring Heeled Jack. Mõni tütarlaps suisa kaotab meelemõistuse sellise monstrumiga kohtumisest ja häbist vääritu kohtlemise pärast. Samuti on äkitselt alanud noorte poiste röövimine, ja seda teistsuguste koledate olendite poolt – kes meenutavad taas folkloorseid nähtusi ehk libahunte. Mis toimub? Miks on impeeriumi pealinn ühtäkki ohtlikum koht kui mõni pärapõrgu urgas?

Briti impeeriumi valitsus palkab sõnulseletamatuid juhtumeid uurima (kuri)kuulsa õpetlase ja maa-uurija Burtoni, kes on üsna ebakonventsionaalne tegelane tolle aja õhustikuski, ja nüüd saab ta kuninglike erivolitustega sala-agendiks. Burton asub uurimisretkele Londoni hämarmaailmas ja pilt läheb veelgi hämmastavamaks... Eksisteerib miski kuri skeem, millega on ühenduses kõiksugu kummastavad juhtumid, ja aiva segasemaks läheb, millegipärast see tüdruketekiusajast vedrumees lausa tunneb Burtonit ja tema... tulevikku. Surnuks peetud või kadunud inimesed ilmuvad peidupaikades välja, ja ikka on nad seotud kogu selle müsteeriumipuntraga. Burton võtab appi noore luuletaja Swinburne'i, et teda assistendina tööle rakendada (millega loodab hoida noormeest lõplikult alkoholismisohu vajumast). Mehed on erinevad – Burton on retsi rusikakangelase välimusega, Swinburne ent pea lapsekasvu punapäine ülbitseja ja kergelt masohhistlike kalduvustega; ent mõlema kangelase füüsis ja ajud kuluvad ära mõistatuste lahendamiseks. Eks aitab niisamuti õnn ja juhused.

“It's true,” he muttered, “the Original did – I mean, does – have brothers. Even if I can identify the girl, though, which won't be easy, I don't see how I can force them together.”
/-/
“By heavens, for a man from the future you can by mighty slow-witted!” Beresford cried drunkenly. “You bloody well do it, man!” he slapped his knee mirthfully. “You do it! Find the little trollop and have her!”
Oxford looked at his host in shock.
“You surely aren't suggesting that I rape my own ancestor!” he said, slowly.
“Of course! Exactly that! Fuck yourself into existence, Oxford! What other option have you?” (lk 359)

Tekstil on tore omadus tuure koguda ja aina naljakamaks minna, tipnedes raamatu viimase kolmandikuga, kus on mister Oxfordi retk oma suguvõsa renomee päästmiseks, mis on iseenesest jube õnnetu lugu jaburate kõrvalmõjudega ümbritsevale maailmale, aga samas pagana naljakalt deliirne quest. Ja no muidugi kõik need tuntud nimed, kes tegutsevad väheke teistsuguste alustel kui me neid tänapäeval tunneme – nt varaküps ajalehepoiss Oscar Wilde või siis kurjad monstrum-geeniused Charles Darwin ja Florence Nightengale (ning teised briti ajaloolised kuulsused). On kommete komöödiat ja on elurõõmsat lapsemeelsust (näiteks papagoid, keda on geneetiliselt töödeldud ja nüüd kasutatakse nö häälsõnumite edastamiseks – eksperimendi tagajärjel suudavad nad sõnumi ette kanda, ent kõrvalnähuna on papagoid ohjeldamatud ropendajad ehk siis lisavad sõnumitele kõiksugu solvanguid või frivoolsusi). Tegelaste keelekasutus on toredalt vanaaegne ja mahlakas. Ent ei saa vaid nalja, kivisöetolmuses ja haisvas Londonis on tume pool (ja seda mitte ainult East Endis), mis on igati sünge ja vägivaldne. Ja seal peab seiklema Burton.

Loodetavasti ei paljastanud ma siin postituses ühtki värki, mis raamatu jooksul tegelikult juhtub ning mis ja kes seda pöörasust põhjustavad. Üllatusi peab jääma! Eks huvitav ole, kuidas Hodder lüpsab seda teemat terve triloogia ulatuses, juba esimene raamat on... küllaldane, rasvane suutäis. Kas suudab autor veelgi üllatada? Näis.

“Darwin was silent for a moment, then:
“We are intrigued. Observe, we seem to have before us a man of a profoundly non-scientific bent. An evolutionary oddity, think you not? Of what use is a poet? Is he not merely an instance of self-indulgence; a decoration, if you will? That might be so, but pray consider the decorative qualities of certain species, say, for example, tropical birds. Do their colours and patterns not serve a purpose; to attract a mate or to confuse a predator? This creature, though his hair is of remarkable hue, is notably puny in his development. Might we propose that his vocation has developed to compensate for his lack of physical prowess? Could it not be that, in the absence of an ability to attract a mate at a physical level, he has developed a 'song' in much the same manner as a lark, which is small dull-coloured bird with an extravagant call?”
“What the bleeding heck are you jabbering about!” shrilled Swinburne. “Let me off this damned rack! Unbuckle these straps at once!”” (lk 267)

ulmekirjanduse baas