Frederik Pohl – Fermi and Frost (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Külmasõjaaegsest meeleolust kantud lugu – järjekordse Kuuba kriisi hapukskeeramisel puhkeb korraga tuumasõda USA ja N.Liidu vahel, mis loomulikult paiskab kogu maailma segi. Ühesõnaga, saabub totaalne tuumatalv, mis algab lõputu vihmasajuga ja lõppeb täieliku külmumisega (pilvekiht hoiab Maad Päikese eest), ja pea ainus koht, kus inimestel võimalik reaalselt vastu pidada, on Island – seda tänu vulkaanide tekitatud kuuma vee olemasolule ja islandlaste kohanemisvõimele ekstreemsetes oludes. Tuumatalv on teadagi enam kui ränk vintsutus ja lõpuks kattub tolmupilvede varjus kogu Maa jääga. Ent islandlased ja nende külalised püüavad kohanduda ja oma kasvuhoonetes elektrivalguses söögitaimi kasvatada (sest nad saavad elektrit toota!).

Lool on kaks võimalikku lõppu – et kas see inimkonna viimane kants pidas vastu (iseasi, mida radiatsioon omakorda veel põhjustas) ja taas võiks inimsipelgad Maal laiali levida või nälgis-külmus lõpuks muu maailma kombel samuti surnuks. Õigupoolest selline vanamoodsa tunnetusega ulmelugu – autor räägib pea õpetliku hoiatusloo jne, ja rosinaks veel Fermi paradoks ka. (Ei saagi teistele planeetidele pürgida või maailmaruumi hõivata, sest särava intelligentsi olemasolu viib enesehävitusele.)

ulmekirjanduse baas