Stephen Baxter – The Children of Time (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Järjekordne hoomamatu ajakäsitlusega lugu Maa elu väljasuremisest, mis on omamoodi tagurpidi protsess võrreldes erinevate eluvoo kujunemistega enne meie moodsat tsivilisatsiooni (tõsi küll, seekord on inimkonna jäänused selle tunnistajaks). Lugu on siis esitatud viies peatükis viie 11-aastase lapse silme läbi, kes elavad üksteisest miljonite aastate kaugusel. Elutingimused muutuvad erinevate kataklüsmide läbi – soojenemine, kokkupõrked komeetidega, mandrite liikumine jne jne. Igas peatükis kogevad noorukid midagi justkui tähenduslikku, võimalust edasipürgimiseks või progressiks, ent nende vanemad ei lähe nendega kaasa, ja jätkatakse vanamoodi.

“But the boy standing on the eroded-flat ground was barely changed from his unimaginably remote ancestors, from Tura and Cale and Urly and even Jaal. It had never been necessary for humans to evolve significantly, for they always adjusted their environment so they didn't have to – and in the process stifled evolutionary innovation.” (lk 488)

Tekst pole just ilukirjanduslike ambitsioonidega või õigemini nauditavusega, pigem tegemist Baxteri nägemusega, mis võiks ülipikas perspektiivis Maal juhtuda – inimesed kohanevad raskete oludega, ent samas pole märkimisväärseid samme intellektuaalsemate tsivilisatsioonide loomiseks, mis on kuidagi kahtlane (tõsi küll, kui peatükkide vahel on näiteks 300 miljonit aastat, võis sel ajal pagan teab mida olla). Üllataval kombel elab inimkond kauem kui krokodillid, kes ometi pärit sauruste ajast. Ent Maa vananeb ja suudab üha vähem elu endal hoida. Kõik hea saab kord otsa.

“Once it had been thought that human survival would depend on planting colonies on other worlds, for Earth would be always prone to such disasters. But people had never ventured far from Earth: there was nothing out there; the stars had always remained resolutely silent. And though since the ice their numbers had never been more than a few million, people were too numerous and too wide-spread to be eliminated even by a comet's deadly kiss. It was easy to kill a lot of people. It was very hard to kill them all.” (lk 479)

ulmekirjanduse baas