H.P. Lovecraft – Vari aja sügavusest (2013)

Lovecraft on võimatult igav. Puine. Jah, õigemini on tekstid puised. Õuduse ponnistamine. Olen Lovecraft ja olen stiilne ponnistaja, surun õõvapinnud sulle küünte alla. Õuduskirjandust tuleb lugeda ehk õige ettevalmistusega, muidu on see totter kogemus ja mõjub vast morjendavalt. Võib ette kujutada, kuidas autoril pea kohal suurest õnnest säravad lambikesed süttisid, kui ta järjekordse kosmiliselt õõvastava lause või lõigu kokku kirjutas – see, mis ma kirjutan, see on ürgõudne, kuulake ja kartke! Õu jee, me Lovecraft, you scared? Seletamatu hirm siseneb südamesse, kuskilt kostab matsutamist ja see ei pärine siit maailmast! Mu unenäod tarretavad mind. Hullu.

Siin valikkogus kaks proosateksti ja üks essee õuduskirjandusest. “Värv maailmaruumist” räägib loo komeedist, mis kandis endaga kaasas võõrast eluvormi. Ja milliseid õuduseid see eluvorm tegi oma naabritega (vihje - matsutas). “Vari aja sügavusest” aga paljastab, milline mitmetahuline ajalugu ja tulevik on meie maailmaruumil. Millised ürgürgürgvanad eluvormid elavad Maa südames. Neid ei tohi välja lasta! Aga jah, loo peategelane teeb meile selgeks, et tema hallutsinatsioonid on... hirmsad! Tõesed!

Õuduskirjandus... Hea küll, minust pole Lovecrafti lugejat. (Ja ei tahaks heita kivi tõlkijate kapsaaeda, sest kõik tekstid on... lihtsalt puised.)

“Haiglaslik vajadus ennast vaadata üha kasvas ja kasvas, kuni ühel ööl ei suutnud ma sellele vastu panna. Esmalt ei silmanud ma üldse mitte midagi. Hetk hiljem taipasin põhjust: mu pea oli ülipika painduva kaela otsas. Kaela sisse tõmmates ja väga järsult alla kiigates nägin kümne jala kõrguse ja kümnejalase põhja läbimõõduga hiigelkoonuse soomuselist, kurrulist ja sillerdavat kogu. Tookord äratasingi oma karjetega pool Arkhamit, kui hullunult unesügavikust üles hüppasin.” (lk 67) 

“Sõnad suudavad edasi anda vaid murdosakese hirmu ja hämmelduse segadikust, mis mu vaimu näris.” (lk 95) 

“Kui see asi oleks seal – ja kui ma ei näe und –, tähendaks see midagi, mis ületab täiesti inimvaimu talumisvõime. Kõige rohkem piinas mind mu hetkeline suutmatus tajuda, kas mind ümbritsev on unenägu. Tõelisustunne oli kohutav – ja muutub seda stseeni meenutades taas selliseks.” (lk 106)

Essee “Üleloomulik õudus kirjanduses” on teaberohke kirjutis autoritest ja nende tekstidest, milles ilmnevad kosmilise õuduse märke. Lovecrafti ootused rahuldavast õudusest on, noh, ehk mõistetavad vastava kirjanduse tarbijaile. (Eks esseest on võimalik näha Lovecrafti viise tekstiloomeks, mida ja kuidas rõhutada, või üleüldse temaatika.) Huvitav ülevaade, aga pisut õudne hakkab.

nuxxbooks