Catherine Asaro – Virmalised neljal häälel (Täheaeg 12, 2013)

Kahtlemata Täheaja selle numbri kõige innovatiivsem lugu. Maailm, mis siin kirjeldatakse ja kus lugu kulgeb, on ikka päris ulmeline, silmi torgib kõiksugu futuristlik kribukrabu ja alternatiivne väärtuste süsteem. Samas on autori loodu kuigivõrd võõrastav ja kangelaste tegemisi hindad kui võltsantropoloogilisest vaatepunktist, ei teki suuremat kaasaelamist – kuigi jah, peategelasi väntsutatakse loo jooksul kaastunnet väärivalt päris kõvasti ja piinavalt.

Lugu siis sellest, kuidas üks tüüp on humanoidide kummalisel hämarikuplaneedil süüdimõistetud kuriteos, mida ta ei sooritanud. Aga seda võõramaist meest kasutab üks kohalik kunstnik modellina oma loometöös – kuna sel planeedil on teatavate emotsioonide nappus (sest seal on nonstop hämar) ja kohalikud on niivõrd pühendunud ülegalaktilise kuulsusega kunsti loomisele. (Kohalikke nimetatakse unelejateks ning nad koguvad planeedi harvadelt külastajatelt unenägusid, pakkudes tasuks oma hinnalisi kunstiteoseid – sel kasusaamise eesmärgil peategelane sinna läkski; kuid millegipärast ta võeti vahele.)

Nojah, modellitöös tuleb süüdimõistetul kogeda nii vaimset kui füüsilist terrorit – sest see aitab nii kenasti kõiksugu emotsioone esile tuua, mida siis kunstnik talletab oma hüperinstallatsiooni tarbeks. Ja nii need piinarikkad vangistusaastad mööduvad. Kuniks planeedile saabub üks eriagendist väljamaalanna, kes on pooleldi nanorobot koos unikaalsete võimetega. Süüdimõistetul ja eriagendil tekib side, mis viib murranguliste sündmusteni. Ja unelejad (kelle päritolu selgub Sulbi eessõnast) lajatavad vastu.

Nojah, Asarol fantaasia lippab, mõningate aspektide mõistmiseks on ehk reaalharidust vaja. Kahtlane, kas sellist autorit eesti mõni kommertslikum või alternatiivne kirjastus maakeelde tõlgiks, liialt hard core.

ulmekirjanduse baas