19 november, 2013

Maarja Kangro – Vello (Mullast oled sa võetud, 2013)

Kangrol on siin maaelu kogumikus väike suvine peoõhtulugu Vellost, kes on maamees. Purjus ja õige eesti mees, kelle üle linnavurledel hea naerda, kellest võiks näiteks hea dokfilmi teha, lasta mehel rääkida asjadest nii nagu need on (lk 183). Aga Vello ei saa naljast aru. Vello tahab suhelda, aga linnavurled on teistsugused, libedad. Nad ei võta elu täiega, tõsiselt, nad on kunstlikud. Purjus ja pettunud Vello otsustab neid üles raputada, teha pauku.

“Tõusen. Tuigun. Õhk on niiske ja täis seda kevadet, mis kohe saab täiskasvanuks ja muutub enesestmõistetavaks. Mis inimvanusele võiks see vastata? Kakskümmend viis? Isegi rukkirääk laulab juba, tema laul nagu lonkaks veidi rütmi. Komistan, Erik astub mu kõrvale ja teeb, nagu tahaks mind sõbramehelikult toetada, aga ma äigan talle, umbropsu, ja jälle kostab see teaterlik häältekahin. Mitte et ma inimest vähem armastaksin, aga loodust armastan ma rohkem, mõtlen ma. Ei, see pole päris õige. Inimesed. Keegi ei teinudki täna pilti.” (lk 185)


Nojah, niipalju kui maaelu kogumikku lugesin, siis polnud ühelgi autoril preemiaväärilisi õnnestumisi (kuigi jah, kogu raamatut läbi ei lugenud); ka see tekst on Kangro loomes ehk va harju keskmine. Eks Vello sise- ja välisilma vastandlikkus ole huvitav, kuid teisiti võttes vähe klišeelik. Või kuidas keegi loeb.

1 kommentaar:

  1. Mind pani see lugu nutma. Istusin rongis ja neelasin pisaraid, sest see abitu võimetus suhelda, sest ei valda inimestega ühte keelt - see oli südantmurdev.

    Kangro meeldis mulle enne ka, aga nutma pole seni pannud. Nii et mu jaoks eriline (õnnestumine) küll.

    VastaKustuta